Hei, hei. Long time no see!

Mul pole üldse ühtegi tunnet, millest kirjutama peaksin.

Lendan sõbrapäeval New Yorki. Õigemini Philadelphiasse ja sealt autoga NY’i. Tagasi tulen järgmine teisipäev.

Lõpuks ometi saab läbi mu juhilubade saaga!

Ööbin ühe Külli tuttava juures, kelle isa on eestlane, kuid ta ise on terve elu USAs elanud ja eesti keelt ta ei räägi.

Kuna NY on palju rohkem põhjas ja idakaldal, siis ilm on seal külmem kui meil siin L Seega kohrvis on oma koht nii jopel kui ka jakkmantlil, mida ma tavaliselt nii tihti kandma ei kipu. Nii lihtne on pakkida kohvrit, kui garderoobis on ainult paar asja. Mõnikord ma sorteerin oma kotti kaks päeva isegi siis, kui plaanin ainult nädalavahetuseks Soome minna.

Ohtlikult on lähedale jõudnud ka 6. märts, ehk kuupäev, mis löödi mulle passi, kaua ma võin USAs viibida. Maksin 290 dollarit ja täitsime üheskoos taotluse viisapikendamiseks. Olen üsna positiivselt meelestatud ja usun, et kõik läheb nii nagu minema peab.

Teile, mu armsad sõbrad, soovin kaunist sõbrapäeva! Tegelikult on iga päev tähtis, sest sõber on Su kõrval aastaringselt.

Palju õnne sünnipäevaks ka Keidile! Ta on minu usin ja patriootlik lugeja!

Kohapeal olles räägin oma reisist kindlasti rohkem.

Kuna mul siin millegi üle pikalt sõna pole võtta, siis mõned humoorikalt veidrad hetked mu lähipäevadest:

Laupäeval hoidsin 2 last. 6 ja 8 aastast. Valmistasin lastele õhtusööki. Tegin taldrikule NAERUNÄO; kasutasin salatit juustena ja kanast meisterdasin näo. Kutsusin Bradeni sööma, B nägi taldrikut ja ütles "Vau, see on lahe! Kuidas sa seda tegid?"

Tundsin end see hetk nii andekana...

B jätkas: "See LOSS on nii äge! Ja siin on veel vesi ja sild..."

Mina: "MIDAAA?????"

***

Teisipäeval tulin koolist ja eelnevalt olin kiirelt Google kaardilt vaadanud, et kooliteele peaks jääma üks pood, kus müüakse lilleseemneid. Vaatasin sealt, millisele tänavanurgale see umbes jääma peaks, täpsematele kordinaatidele tähelepanu ei pööranud. Lootsin, et kuskil on kindasti mõni silt näha. Tiirutasin siis autoga seal kandis, kui lõpuks märkasin silti “Green tree”. Kuna see oli ainuke selline silt, mis kõlas, et sealt võin aiatarbeid leida, siis läksin sinna sisse. Hmm.. lõhn seal sees oli küll selline spetsiifiline ja looduslik, kuid ühtegi aiandusele vihjavat asja seal ei näinud. Kohe oli mul vastas üks laiasuuline noormees, kellele ütlesin, et ma otsin lilleseemneid. Noormees muigas ja ütles, et olen hoopis Meditsiinilise Marihuaana Keskusesse jõudnud. Uuups.

***

Samal päeval koolis mu uus kursusekaaslane küsis inimsüdame pilti nähes, kas see on aju.

***

Paar päeva tagasi istusin väiksema seltskonnaga õhtusöögilaua ääres. Küsis üks neiu ühelt mehelt, kas tal õdesi-vendi on. Mees vastas, et tal on kaks poolõde. Neiu siis noogutas ja kordas: “Ahaa, kaks ja pool õde ☺”

When will the end of technical evolution come?

Tere, mu kauged sõbrad! Teen oma esimese sissekande uue arvutiga! Minu Macbook Air 13'' asetseb tummvaikselt ja sulgkergelt süles. Tegin üüratu investeeringu oma rüperaali, aga see arvuti vastab täpselt minu vajadustele. Otsisin arvutit, mis oleks väga kerge ja õhuke, sest kui arvestada minu mobiilsust, siis uus laptop teeb mu liikumise palju kergemaks. Soovisin, et kui arvuti on tehtud väga kergeks, et koos sellega ta ei kaotaks palju oma ekraanisuurusest ning võtaks vastu ka USB liidest ja SD mälukaarti. Kuna olen terve oma elu Windowsi op-süsteeme kasutanud, siis OS X Lion algusel natukene hirmutas, et kuidas ma selles keskkonnas hakkama saan, aga kui asi on juba enam-vähem käpas, siis oled ülirahul.
Arvutis olev solid state drive teeb arvuti väga kiireks, kui võrrelda seda arvutiga, milles on tavaline hard drive. Ma tõesti loodan, et selle ostuga tegin endale teene mitmeks-mitmeks aastaks ning kolme aasta pärast ei pea jälle ohkama, et järjekordne arvuti suri koos mu failidega.
Minu töötundide tulemus on nüüd mul süles.

See nädal olen päris töine olnud. Järgmine nädal peaks vaiksem olema.
Tundub, et koolis pühendume teisel semestril tugevalt ajaloole. Võib loota, et minust saab tark tüdruk. Igal uuel veerandil või semestril mõtlen, et see semester pühendun rohkem ja tõsisemalt oma õpingutesse, aga nagu me kõik teame, siis semestri keskel on see mõte põhjendatud mõne vabandusega, miks mitte õppida.
Ahjaa... ma oleks peaaegu unustanud mainida, et 14. veebruar lendan nädalaks New Yorki. Kaunist sõbrapäeva mulle! NY lendab 4h! Nagu mu ema ütles, et see on peaaegu pool teed koju. Mulle üldse ei meeldi need lühikesed lennud, sest lennukid on nii väikesed ja ebamugavad siis tavaliselt. Peamine põhjus, miks ma sinna lendan, on see, et oma uued juhiload kätte saada. Ja kuna ma juba sellise sõidu pean ette võtma, siis jään sinna nädalaks ja olen veidi turist ka.

Naer on päike. Päike on naer.

Hei, sõbrad ja seltsimehed! Vahepeal on läinud aeg nii kiirelt, et ma pole jõudnud midagi kirjutada. Minu nädalane lastehoidmine mägedes läks kokkuvõttes hästi. Olin küll koju jõudes väsinud, aga nagu alati, mäletan mina hiljem vaid head. Ja nagu lubatud, premeerisin end pärast seda nädalat uue sülearvutiga! Kätte peaksin selle saama järgmisel nädalal, siis võib-olla kirjutan, joonistan ja pildistan oma uut mänguasja.

Aga kõige tähtsam: Teisipäeva hommikul kell 8:12 sündis Zanna Sofia. Ta oli 3,901kg ja 50,8cm :-)

Kuna me teadsime kindlalt, et Zanna sünnib teisipäeval, siis esmaspäeva õhtul olin nii elevil, et vaevu suutsin magama jääda. Käisime Gorani emaga tibu igapäev vaatamas. Nii kaua, kui pisike haiglas oli, valmistasin mina beebivoodit ette ja tegin niisama nipet-näpet kodus.

Pisike nunnu!






Järgmine nädal läheb Brutus, minu hoole all olev koer koju ja minul hakkab uuesti kool, mis kestab aprilli lõpuni. Kooliskäimisel poleks väga vigagi, kui ainult sinna ja tagasi sõitmine nii palju aega ei kulutaks.

Minu uued juhiload jõudsid ka USAsse, aga nende kättesaamine on omaette seebiooper koos Eesti seadustega. Ilmselt pean New Yorki sõitma, et need kätte saada. New Yorki sõidab umbes 4h lennukiga. Juhiload lähevad mulle seekord kalliks maksma. Aga ilma juhilubadeta ei saa ma siin mitte kuidagi hakkama. Sõidan hetkel kehtetu juhiloaga.

Ilmad on meil siin väga mõnusad olnud. Raske uskuda, et jaanuarikuu on.

Olge musid!

“You can never conquer the mountain. You can only conquer yourself.”- J. Whittaker, USA mägironija

Hopsulaheisulahopsassaa, nagu armastab minu armas sõber Pipi Pikksukk öelda! Naeratan endiselt Breckenridge mägede vahelt. Mulle hirmsasti meeldivad need suuuuuuured palkidest alpimajad ja siin olevad sarvedest valmistatud kroonlühtrid. Meeldiv combo talveks! Loovad muheda talvise tunde ja tajuvuse, et oled eemal suurlinnast. Enamik päevi on meil siin nii mõnus päikesepaiste olnud, et vaatan kadestusega neide ja noormehi, kes mäetipust alla tulevad. Kolmapäeval oli ainult hirmus külm ja tihe lumesadu õues.

Muidu olen siin väsinud ja arvutan kogu aeg, mitu ööd ja päeva mul siin hullude laste seas olla veel on. Tegelikult pole mu olukord kurtmist väärt, aga need põngerjad justkui imeks kõrrega kogu mu energia. Respekt kõikidele vanematele, kes sellega aastast aastasse hakkama saavad! Kui juba emade ja isade juurde jõudsin, siis lisan siia ka ühe Bill Gatesi tsitaadi, kus oma kõnes jagas soovitusi noortele; see oli järgmine: „Enne Sinu sündi ei olnud Su vanemad nii igavad, nagu nad praegu Sulle tunduvad. Nad muutusid sellisteks, tegeledes Sinu arvete tasumisega, Sinu riiete pesemisega ja kuulates, kui ägedaks ning kõvaks tegijaks Sa ennast pead. Nii et enne, kui tõttad päästma vihmametsi oma vanemate põlvkonna parasiitide käest, proovi ise enda järelt koristada.“ (Bill Gates: 11 soovitust noortele, mida koolis ei õpetata LOE SIIT)

Mäele mind ei lasta, aga uisud sain küll üks õhtu jalga. Uisud ise olid päris korralikud, aga jää oli kuidagi vormist väljas, ilmselt kuna seal diskotati ja seetõttu sai kannatada.

Toateenindus on mul siin ka vägev. Voodi tehakse minu eest ja iga päev saan uued ja volditud rätikud ning terve mu magamistuba ja vannituba saavad igapäevaselt värskendavat koristust. Isegi kohvitassi pole vaja ise nõudepesumasinasse panna. Oh seda mõnusat mugavust!

Piim lutipudelis kipub hapuks minema, aga ehk saan varsti sellest hapupiimakooki teha

Laupäeva varahommikul jõin kohvi ja viskasin viimased asjad kotti, et olla nädal Breckenridge suusakuurordis. Seekord ei ole tegemist lusti- ja lillepeoga vaid tööreisiga. Sain samal hommikul kokku kahe perekonnaga, kes võtsid mu kaasa nende suusapuhkusele, et ma nende lapsi hoiaks. Algul võtsin seda kui tavalist lapsehoidmistööd, kuid mõni tund hiljem, kui olime end oma hotellkorterisse sisseseadnud, jõudis kohale kurb tõsiasi, 10- ja 16-kuune ning 3aastane ei ole parim kooslus lastest. Mee muudab tõrvaks fakt, et kõige pisem on emme tibu, keskmisele meeldib kõik, mis keelatud ning kõige vanem on üks õudsa suuga marakratt. Sellelt viimaselt olen 24h jooksul kuulnud väljendeid „Shut up, bit%h!“ isale ja minule: „Put the fu%king hat on me“. Jah, mul on siin oma tuba ja vannituba, aga kuna ma pean olema valvel 7st 23ni, siis mul sellest toast eriti kasu pole... Siin on kasvamas lapsed, kes pärast lutipudelipiima lürbivad Cocat peale. Eks ma saan siit korraliku karastuse lastest.
Olen siin olnud alles 2 päeva ning 6 on veel minna. Jõuan veel ehk kohaneda. Lubasin iseendale kingituse teha, kui väljun siit kuurordist nii, et mu vererõhk pole kuule lennanud.

Pilte ma kahjuks pole teinud eriti. Vähemalt mitte vaatamisväärsustest. Gondola liftis avanevad väga ilusad vaated ja Ritzi suured palkmajad on kaunid.

Vaade hotelliaknast

Täna täitus mul ka 4 kuud Põhja-Ameerika mandril!

C´mon, just say YES!

Minu lapsed enne aastavahetust. Liiga palju suhkurt, liiga palju energiat!