Naisi ei peata isegi mitte loogika

2012-02-13T23:19:00.013-06:00

Hei, hei. Long time no see!

Mul pole üldse ühtegi tunnet, millest kirjutama peaksin.

Lendan sõbrapäeval New Yorki. Õigemini Philadelphiasse ja sealt autoga NY’i. Tagasi tulen järgmine teisipäev.

Lõpuks ometi saab läbi mu juhilubade saaga!

Ööbin ühe Külli tuttava juures, kelle isa on eestlane, kuid ta ise on terve elu USAs elanud ja eesti keelt ta ei räägi.

Kuna NY on palju rohkem põhjas ja idakaldal, siis ilm on seal külmem kui meil siin L Seega kohrvis on oma koht nii jopel kui ka jakkmantlil, mida ma tavaliselt nii tihti kandma ei kipu. Nii lihtne on pakkida kohvrit, kui garderoobis on ainult paar asja. Mõnikord ma sorteerin oma kotti kaks päeva isegi siis, kui plaanin ainult nädalavahetuseks Soome minna.

Ohtlikult on lähedale jõudnud ka 6. märts, ehk kuupäev, mis löödi mulle passi, kaua ma võin USAs viibida. Maksin 290 dollarit ja täitsime üheskoos taotluse viisapikendamiseks. Olen üsna positiivselt meelestatud ja usun, et kõik läheb nii nagu minema peab.

Teile, mu armsad sõbrad, soovin kaunist sõbrapäeva! Tegelikult on iga päev tähtis, sest sõber on Su kõrval aastaringselt.

Palju õnne sünnipäevaks ka Keidile! Ta on minu usin ja patriootlik lugeja!

Kohapeal olles räägin oma reisist kindlasti rohkem.

2012-01-31T23:41:00.008-06:00

Kuna mul siin millegi üle pikalt sõna pole võtta, siis mõned humoorikalt veidrad hetked mu lähipäevadest:

Laupäeval hoidsin 2 last. 6 ja 8 aastast. Valmistasin lastele õhtusööki. Tegin taldrikule NAERUNÄO; kasutasin salatit juustena ja kanast meisterdasin näo. Kutsusin Bradeni sööma, B nägi taldrikut ja ütles "Vau, see on lahe! Kuidas sa seda tegid?"

Tundsin end see hetk nii andekana...

B jätkas: "See LOSS on nii äge! Ja siin on veel vesi ja sild..."

Mina: "MIDAAA?????"

***

Teisipäeval tulin koolist ja eelnevalt olin kiirelt Google kaardilt vaadanud, et kooliteele peaks jääma üks pood, kus müüakse lilleseemneid. Vaatasin sealt, millisele tänavanurgale see umbes jääma peaks, täpsematele kordinaatidele tähelepanu ei pööranud. Lootsin, et kuskil on kindasti mõni silt näha. Tiirutasin siis autoga seal kandis, kui lõpuks märkasin silti “Green tree”. Kuna see oli ainuke selline silt, mis kõlas, et sealt võin aiatarbeid leida, siis läksin sinna sisse. Hmm.. lõhn seal sees oli küll selline spetsiifiline ja looduslik, kuid ühtegi aiandusele vihjavat asja seal ei näinud. Kohe oli mul vastas üks laiasuuline noormees, kellele ütlesin, et ma otsin lilleseemneid. Noormees muigas ja ütles, et olen hoopis Meditsiinilise Marihuaana Keskusesse jõudnud. Uuups.

***

Samal päeval koolis mu uus kursusekaaslane küsis inimsüdame pilti nähes, kas see on aju.

***

Paar päeva tagasi istusin väiksema seltskonnaga õhtusöögilaua ääres. Küsis üks neiu ühelt mehelt, kas tal õdesi-vendi on. Mees vastas, et tal on kaks poolõde. Neiu siis noogutas ja kordas: “Ahaa, kaks ja pool õde ☺”

When will the end of technical evolution come?

2012-01-26T23:01:00.018-06:00

Tere, mu kauged sõbrad! Teen oma esimese sissekande uue arvutiga! Minu Macbook Air 13'' asetseb tummvaikselt ja sulgkergelt süles. Tegin üüratu investeeringu oma rüperaali, aga see arvuti vastab täpselt minu vajadustele. Otsisin arvutit, mis oleks väga kerge ja õhuke, sest kui arvestada minu mobiilsust, siis uus laptop teeb mu liikumise palju kergemaks. Soovisin, et kui arvuti on tehtud väga kergeks, et koos sellega ta ei kaotaks palju oma ekraanisuurusest ning võtaks vastu ka USB liidest ja SD mälukaarti. Kuna olen terve oma elu Windowsi op-süsteeme kasutanud, siis OS X Lion algusel natukene hirmutas, et kuidas ma selles keskkonnas hakkama saan, aga kui asi on juba enam-vähem käpas, siis oled ülirahul.
Arvutis olev solid state drive teeb arvuti väga kiireks, kui võrrelda seda arvutiga, milles on tavaline hard drive. Ma tõesti loodan, et selle ostuga tegin endale teene mitmeks-mitmeks aastaks ning kolme aasta pärast ei pea jälle ohkama, et järjekordne arvuti suri koos mu failidega.
Minu töötundide tulemus on nüüd mul süles.

See nädal olen päris töine olnud. Järgmine nädal peaks vaiksem olema.
Tundub, et koolis pühendume teisel semestril tugevalt ajaloole. Võib loota, et minust saab tark tüdruk. Igal uuel veerandil või semestril mõtlen, et see semester pühendun rohkem ja tõsisemalt oma õpingutesse, aga nagu me kõik teame, siis semestri keskel on see mõte põhjendatud mõne vabandusega, miks mitte õppida.
Ahjaa... ma oleks peaaegu unustanud mainida, et 14. veebruar lendan nädalaks New Yorki. Kaunist sõbrapäeva mulle! NY lendab 4h! Nagu mu ema ütles, et see on peaaegu pool teed koju. Mulle üldse ei meeldi need lühikesed lennud, sest lennukid on nii väikesed ja ebamugavad siis tavaliselt. Peamine põhjus, miks ma sinna lendan, on see, et oma uued juhiload kätte saada. Ja kuna ma juba sellise sõidu pean ette võtma, siis jään sinna nädalaks ja olen veidi turist ka.

Naer on päike. Päike on naer.

2012-01-20T18:10:00.011-06:00

Hei, sõbrad ja seltsimehed! Vahepeal on läinud aeg nii kiirelt, et ma pole jõudnud midagi kirjutada. Minu nädalane lastehoidmine mägedes läks kokkuvõttes hästi. Olin küll koju jõudes väsinud, aga nagu alati, mäletan mina hiljem vaid head. Ja nagu lubatud, premeerisin end pärast seda nädalat uue sülearvutiga! Kätte peaksin selle saama järgmisel nädalal, siis võib-olla kirjutan, joonistan ja pildistan oma uut mänguasja.

Aga kõige tähtsam: Teisipäeva hommikul kell 8:12 sündis Zanna Sofia. Ta oli 3,901kg ja 50,8cm :-)

Kuna me teadsime kindlalt, et Zanna sünnib teisipäeval, siis esmaspäeva õhtul olin nii elevil, et vaevu suutsin magama jääda. Käisime Gorani emaga tibu igapäev vaatamas. Nii kaua, kui pisike haiglas oli, valmistasin mina beebivoodit ette ja tegin niisama nipet-näpet kodus.

Pisike nunnu!

Järgmine nädal läheb Brutus, minu hoole all olev koer koju ja minul hakkab uuesti kool, mis kestab aprilli lõpuni. Kooliskäimisel poleks väga vigagi, kui ainult sinna ja tagasi sõitmine nii palju aega ei kulutaks.

Minu uued juhiload jõudsid ka USAsse, aga nende kättesaamine on omaette seebiooper koos Eesti seadustega. Ilmselt pean New Yorki sõitma, et need kätte saada. New Yorki sõidab umbes 4h lennukiga. Juhiload lähevad mulle seekord kalliks maksma. Aga ilma juhilubadeta ei saa ma siin mitte kuidagi hakkama. Sõidan hetkel kehtetu juhiloaga.

Ilmad on meil siin väga mõnusad olnud. Raske uskuda, et jaanuarikuu on.

Olge musid!

“You can never conquer the mountain. You can only conquer yourself.”- J. Whittaker, USA mägironija

2012-01-11T22:59:00.005-06:00

Hopsulaheisulahopsassaa, nagu armastab minu armas sõber Pipi Pikksukk öelda! Naeratan endiselt Breckenridge mägede vahelt. Mulle hirmsasti meeldivad need suuuuuuured palkidest alpimajad ja siin olevad sarvedest valmistatud kroonlühtrid. Meeldiv combo talveks! Loovad muheda talvise tunde ja tajuvuse, et oled eemal suurlinnast. Enamik päevi on meil siin nii mõnus päikesepaiste olnud, et vaatan kadestusega neide ja noormehi, kes mäetipust alla tulevad. Kolmapäeval oli ainult hirmus külm ja tihe lumesadu õues.

Muidu olen siin väsinud ja arvutan kogu aeg, mitu ööd ja päeva mul siin hullude laste seas olla veel on. Tegelikult pole mu olukord kurtmist väärt, aga need põngerjad justkui imeks kõrrega kogu mu energia. Respekt kõikidele vanematele, kes sellega aastast aastasse hakkama saavad! Kui juba emade ja isade juurde jõudsin, siis lisan siia ka ühe Bill Gatesi tsitaadi, kus oma kõnes jagas soovitusi noortele; see oli järgmine: „Enne Sinu sündi ei olnud Su vanemad nii igavad, nagu nad praegu Sulle tunduvad. Nad muutusid sellisteks, tegeledes Sinu arvete tasumisega, Sinu riiete pesemisega ja kuulates, kui ägedaks ning kõvaks tegijaks Sa ennast pead. Nii et enne, kui tõttad päästma vihmametsi oma vanemate põlvkonna parasiitide käest, proovi ise enda järelt koristada.“ (Bill Gates: 11 soovitust noortele, mida koolis ei õpetata LOE SIIT)

Mäele mind ei lasta, aga uisud sain küll üks õhtu jalga. Uisud ise olid päris korralikud, aga jää oli kuidagi vormist väljas, ilmselt kuna seal diskotati ja seetõttu sai kannatada.

Toateenindus on mul siin ka vägev. Voodi tehakse minu eest ja iga päev saan uued ja volditud rätikud ning terve mu magamistuba ja vannituba saavad igapäevaselt värskendavat koristust. Isegi kohvitassi pole vaja ise nõudepesumasinasse panna. Oh seda mõnusat mugavust!

Piim lutipudelis kipub hapuks minema, aga ehk saan varsti sellest hapupiimakooki teha

2012-01-08T18:50:00.007-06:00

Laupäeva varahommikul jõin kohvi ja viskasin viimased asjad kotti, et olla nädal Breckenridge suusakuurordis. Seekord ei ole tegemist lusti- ja lillepeoga vaid tööreisiga. Sain samal hommikul kokku kahe perekonnaga, kes võtsid mu kaasa nende suusapuhkusele, et ma nende lapsi hoiaks. Algul võtsin seda kui tavalist lapsehoidmistööd, kuid mõni tund hiljem, kui olime end oma hotellkorterisse sisseseadnud, jõudis kohale kurb tõsiasi, 10- ja 16-kuune ning 3aastane ei ole parim kooslus lastest. Mee muudab tõrvaks fakt, et kõige pisem on emme tibu, keskmisele meeldib kõik, mis keelatud ning kõige vanem on üks õudsa suuga marakratt. Sellelt viimaselt olen 24h jooksul kuulnud väljendeid „Shut up, bit%h!“ isale ja minule: „Put the fu%king hat on me“. Jah, mul on siin oma tuba ja vannituba, aga kuna ma pean olema valvel 7st 23ni, siis mul sellest toast eriti kasu pole... Siin on kasvamas lapsed, kes pärast lutipudelipiima lürbivad Cocat peale. Eks ma saan siit korraliku karastuse lastest.
Olen siin olnud alles 2 päeva ning 6 on veel minna. Jõuan veel ehk kohaneda. Lubasin iseendale kingituse teha, kui väljun siit kuurordist nii, et mu vererõhk pole kuule lennanud.

Pilte ma kahjuks pole teinud eriti. Vähemalt mitte vaatamisväärsustest. Gondola liftis avanevad väga ilusad vaated ja Ritzi suured palkmajad on kaunid.

Vaade hotelliaknast

Täna täitus mul ka 4 kuud Põhja-Ameerika mandril!

C´mon, just say YES!

2012-01-01T15:22:00.001-06:00

Minu lapsed enne aastavahetust. Liiga palju suhkurt, liiga palju energiat!

Cheers to a New Year

2011-12-30T19:32:00.030-06:00

Kallid sõbrad! Soovin teile uut jõudu uueks aastaks! Soovin, et unistused täituksid, et halb asenduks õnnega ja pisarad muutuksid rõõmukristallideks. Ma soovin, et teie süda oleks täis armastust ja hoolivust, et teie süda oleks rahul sellega, mis tal on. Soovin, et te armastaks lisaks kõigele muule ka iseennast. Ma tahan, et iga üksik päev, tund, minut oleks kirgas ja soe kui päikesekiir ja see pori maapinnal oleks suhkurdatud. Soovin teile edu! Ärge andke alla!

Kaunist vana lõppu ja paremat uut aastat!

Igatsen teid!

Puhtpaljalt tööst

2011-12-30T18:02:00.005-06:00

Nagu arvata võis, siis aastalõpp kujunes mulle töögraafikupoolest tihedam kui tavaliselt. Paljudel olid jõuluüritused, mis tähendas mulle lapsihoidmist. Kõige tihedamini olid hoolealusteks 1aastane Ahnika ja 7aastane Keaton. Mõned korrad olen vaadanud ka ühte kutsikatüdruk Roxyt. Ma lihtsalt olen temaga, viin ta välja, kui ta tahab ja mängin temaga. Ning omanikud maksavad mulle tunnis sama palju kui inimlapse hoidmise eest. Tavaliselt, kui keegi tahab, et nende koera välja lastaks samal ajal, kui nad ise tööl või reisil on, siis tunnipalka ei maksta, vaid lihtsalt midagi sümboolselt. See, et Roxy mulle nii tasuv tööots on, on lihtsalt puhas vedamine!

Alates eilselt on 25ks päevaks minu järelvalve all üks hobusesuurune koer, kelle perenaine Iisraeli sõitis. Olen seda koera enne ka jalutanud. Olen maininud, et perenaine on üks vanamutt ja mul on kahju, et Brutus ei saa piisavalt palju liikuda. Nüüd ta elab peaaegu kuu minu juures. Kuigi mulle, ja usun, et ka teistele, meeldiks, et lisakoera poleks ja ta jääks pigem oma koju, siis kahjuks ei tasuks see ära, kui ma peaks iga hommik ja õhtu sõitma Longmonti, mis on 30min autosõidu kaugusel. Tegelikult perenaisega on kokkulepitud, et ma ööbin tema majas, aga mul ei ole seal midagi teha ja ega ma ei tunneks end üksi seal majas ka hästi. Loodan, et see kuu läheb kiirelt mööda.

Aastavahetuse võtan ka vastu tööd tehes. Hoian nelja last: Ahnika & Keaton + 6aastane Braden & 8aastane Sarah. Olen nende põngerjatega väga rahul. Vahvad ja toredad lapsed.

7. jaanuaril sõidan nädalaks Breckenridge´i, mis on samuti suusakuurord nagu seda oli ka Vail. Lähen ühe perekonnaga nende puhkusele kaasa ja abistan neid lastega. Mina neid inimesi pole enne kohanud, seega ma ei tea, mida oodata. Seda, kas ma jõuan ja saan selle 8 päeva jooksul ka ise tiiru mäel ära käia, ma veel ei tea. Minu teine töö Brutus jääb Külli ja Gorani vaadata nii kauaks. Seepärast on mul muidugi veidi halb enesetunne, et minu pärast neil nüüd veidi rohkem asjatamist on. Ja nagu ikka on mul endiselt paar kindlat iganädalast tööalast toimetamist.

Ekstreemjõulud ehk parimatelt mägedelt koos gravitatsiooniga alla

2011-12-26T18:29:00.018-06:00

Hei, bros! Ma pole nii ammu kirjutanud, et ma kohe ei teagi, kust alustama peaksin. Igaksjuhuks vaatasin oma telefonimärkmikusse, et täpsem ülevaade saada. Aeg läheb vahel nii kiirelt, et ma unustan ära, mis tehtud. Ega midagi suurejoonelist pole vahepeal saavutanud. Ühel päeval sain kursusekaaslastega kokku, teisel päeval hoidsin lapsi ja kolmandal käisime Denveris õhtusöögil. Denverisse sai mindud ka eesmärgiga, et pealinna jõulutulesid näha, aga oh õnnetust, ma ei tea miks, aga sellel päeval tulesid sisse ei lülitatud...

Kõige rohkem oleks tahtnud näha

parlamendihoonet, mis sel aastal näeb välja selline →

Aga nüüd olulise juurde ehk minu jõulude juurde. Kodus meil piirdusid jõulukanistused mõne tulukesega maja ees ja paari jõulukujukesega kaminasimsil. Ei kuusepuud ega surnuks söömist. Jõululaupäeval sõitsime hoopis peaaegu 3,5 km kõrgusele Vail´i suusakuurordisse. Olime seal 24. kuni 26. detsember. Googeldasin veidi ja leidsin, et tegemist on ühe maailma parima suusakuurordiga. Tõepoolest, üldiselt jättis see koht mõnusa ja muinasjutulise alpiküla mulje. Hotell oli ka superpluss ja paari minuti kaugusel esimesest suusaliftist. Muidugi selle kuurordi puhul on tegemist ka ääretult kalli luksusega. Ega igas külapoes ei müüda 10 000+ dollaritesse ulatuvaid kasukaid. Samuti ainuüksi ühepäevane mäepilet suusatamiseks ja lauatamiseks ilma varustuseta maksab 105 dollarit. Kuid selle raha eest saad tipptasemel hooldatud ja mitmekülgsed rajad. Seal on 193 erinevat rada ja 33 lifti. Õnneks mul oli kogu vajalik mäele minekuks olemas.

Esimene kord tulin sealt mäetipust vist peaaegu 2h alla. Ma ei osanud arvestada, et mul nii palav hakkab ja muidugi suutsin mäel oma jopeluku katki teha nii, et ma ei saanud pluusi jope alt ära võtta. Mu suusajopel on mehhanism, mis ei luba lukul lahti minna ilma, et puudutaks ühte sisemist „tila“. Seega polnud mul lootust sellest riietealusest saunast pääseda enne kui alla jõuan. Kogu see palavuses mäest alla laskumine võttis nii palju energiat, et mõtlesin, et ma ei jõuagi mitte kunagi mäest alla. Prillid läksid minu kehakuumuse tõttu kogu aeg uduseks ja mul tuli tihti peatuda selleks, et näha, mis mu ees toimub. Rada tundus lõpmatu. Mäest alla jõudes sain kirjaklambri, millega õnnestus jopelukk jälle tööle saada ja sain riideid vähemaks võtta. Teine kord sõitsin liftiga mäkke juba palju rõõmsamalt, sest sisemine keemine oli lõppenud. Ma tõeliselt nautisin järgmisi kordi, sest ma tundsin end hästi, riietus oli sobiv, jalgades oli palju rohkem jõudu ja ekstreemsporti olin sisseelanud. See tunne, kui saad koos loodusjõududega liuelda on väga mõnus. Muidugi nii kaua, kui tead, et oma teekonda oled suuteline ise juhtima. Lõpuks tundsingi end palju paremini, kui jalad olid nendes ränkrasketes saabastes kinniklammerduna koguvarustuses. Ma päris otsejoones ja pea ees muidugi mäest alla ei tulnud, sest seda oleks minule liiga palju olnud ning minu jõulusoov oli ju ikkagi terved luud.
Radadega olin ülirahul, sest lumi oli pehme ja jäised kohad puudusid, mis tegi laskumise kontrollimise ja juhtimise palju lihtsamaks ning minusugusele ebaprofessionaalile vastuvõetavaks. Ühel järsemal laskumisel oli lumi natukene krõbedam ja seal ma muidugi kõik korrad panin käpa maha ka. Tagumistel radadel, mis nõudsid suuri oskusi, olevat vähe lund olnud. Sinna ma oma nina ei toppinud. 25. detsembri päeva lõpus ja minu viimane sõit Vail´is pani mind uuesti proovile. Ilmselt olin selleks ajaks juba kogu oma energia mäele jätnud ja vasaku jala säär hakkas krampi kiskuma. Viimasel sõidul pidin peatusi tegema selleks, et säärt venitada. See vasak jalg annab veel tänagi tunda, muidu olen tip-top. Ma ei tea kuidas, aga avastasin, et olen oma suusapükste alumise ääre ära ribastanud. Ise ei pannud küll tähele, ju pidi mul kiire hoog sees olema :D

Õnneks jõuluajal on tööd rohkem kui tavaliselt. Lisaks sain kahelt oma tööandjalt nö jõulupreemialt, mis oli üliarmas. Lumehelbega kaardi vahel oli 50 dollarit ja sussi sees oli 20dollariline kinkekaart.

Luban, et järgmine postitus tuleb varsti ja annan oma töögraafikust ülevaate. Uuel aastal ootab mind üks nädalane töö ühes teises kohas ja teiste inimestega...

Ilmad on ka siin suurepärased, päike sirab kogu hiilguses.

"Üheksa kümnendikku tarkusest seisneb selles, et olla tark õigel ajal." -Roosevelt

2011-12-09T00:00:00.013-06:00

Lugupeetud daamid ja härrad, täna oli see päev, kus sain järjekordse paberi võrra rikkamaks. Tegelikult on selle paberi taga ka teadmised ja laienenud silmaring. Meil oli koolis semestri viimane päev ja väikene jõuluüritus. Sain sertifikaadi, et olen läbinud level 6 semestri. Minu üllatuseks oli tunnistuse all hõbedane „Advanced“ trükis, mis tähendab, et tunnistus on rahvusvaheliselt kvaliteetne ja konkurentsivõimeline. Lisaks sain mõned ühikud õppetundide krediiti, mida saan kasutada teistes koolides, kui seda peaks vaja minema. Mõnikord kortsutasin kulmu küll, kui mõnda keerulist koduülesannet pidin tegema, kuid tagasi mõeldes läks see kõik siiski kiirelt ja valutult.

Üks tore kursusekaaslane kinkis mulle raamatu, mis eesti keeles peaks kandma pealkirja „Mitte kunagi enam vihane“ ehk ümberkujundav juhend rahus elamiseks. Ausalt öeldes pole ma mitte kunagi nendesse eneseabiraamatutesse uskunud.

Kunagi kingiti mulle raamat, mis avaldab saladused, kuidas sa võid saada, olla või teha, mida iganes tahad. Ma lugesin mõned juhuslikud lõigud ja panin raamatu käest. Jah, sealt võis leida huvitavaid lauseid tsiteerimiseks, et mõni tõde lühidalt edasi anda, aga ma ei pea selleks lugema raamatut, et teada, et kui tahad olla edukas, siis peab endasse uskuma, olema avatud ja töötama. Minule tunduvad need asjad iseenesest mõistetavad. Muidugi teine asi on see, kas me neid alateadvuses olevaid teadmisi ka järgime. Vahel ma tean, et ma käitun valesti, kuid sellegipoolest ei muuda oma tegu, olgu see siis nõrga iseloomu, mugavuse või mõne kiirelt leitava vabanduse süü. ...võib-olla nende nõrkuste juures oleks mul vaja raamatut...

Aga nagu me kõik teame, siis viha on raske kontrolli all hoida, kuigi me enne või pärast plahvatamist mõtleme, et oleks ju võinud rahulikum olla. Niisiis, ma siiski viskan sellele raamatule pilgu peale ja vaatan kirjaniku Jaime, mis on autori tegelik nimi, käekirja ja laiendan oma mõttemaailma. ÄKKI see raamat on teistest erinev ja minust saab parem inimene. Ja viisakas oleks ka oma kursasemu abikaasa üllitisega kurssi viia, kui see juba mulle kingitud on.

Tulles tagasi igapäevaellu, siis meie elamurajoon on tõeline talvevõlumaa. Esiteks on meil juba nädal!! lumi maas olnud ja see pole ära sulanud. Teiseks, mis teebki selle kõik eriliseks, kõik majad on kaetud jõulutuledega, -kujukeste ja -lipsukestega. Terve tänav on imeilus selles tulede säras. Üks õhtu tahtsin ühe maagilise pildi sellest kõigest teha, aga kuna ma ei viitsinud statiivi mööda tänavat vedada, siis sellest ei tulnud midagi välja. Kõik, kes on proovinud öisest tulede glooriast pilti teha nii, et kaameral pole tuge, teavad, millest ma räägin. Ükspäev sõitsin koju, väljas oli pime, nägin eemal ühte maja ja ma ei suutnud sellest mööda sõita. Ma sõitsin võõrasse tänavasse ja jäin seisma ning vaatasin suu lahti. Passisin seda maja läbi auto akende nagu eile sündinu. Terve eramaja oli vundamendist korstna tipuni jõulutulede kiirgust täis ja kogu majaesist aeda katsid säravad kujukesed. Need olid seal üksteise kõrval nagu heeringad kilukarbis. See terve maja oli nagu... jõulutulede prügimägi...

Aga tuleb tunnistada, et tulukesed pimedal ajal on ilusad, mõistlikus koguses :)

Paar pilti meie tänava majadest. Vaade tervele tänavale on palju uhkem.

Tegin kohupiimakooki ilma kohupiimata.

Lisaks avaldasin Ülejõe koolilehes artikli „Eestis, Inglismaal ja USAs“, kus Madise soovitusel püüan tuua lugejateni mingisuguse võrdluse nendest kohtadest. Minu jaoks kadus selle artikli tuum ära, sest plaan panna need kolm maad ühte artiklisse hakkas kirjutamise ajal uppuma. Siiski publitseerisin selle. Artiklit saad lugeda SIIT või külasta veebilehte ylejoe.eu

"There was a star danced, and under that was I born." -Shakespeare

2011-12-02T11:48:00.007-06:00

Nagu ma juba ühes postituses mainisin, siis laupäeval, 26. novembril, tähistasime minu sünnipäeva ette ära. Tüdrukud tegid mulle special-kujuga koogi, mängisime King´s Cup´i (Baila) ja nii see õhtu läks. Õigel päeva, 30. novembril, olin terve päeva (7h) tööl. Pärast tööd läksin poodi ja tegin omale päevapalga eest kingituse. Ma pole endale siin väga midagi ostnudki, aga nüüd tegin selle väljamineku ära. Olin seda Guessi vesti poes juba terve kuu vaatamas käinud, aga ei raatsinud osta. Sünnipäev oli hea põhjus selle tegemiseks. Ostsin suveks ka kunstsiidist õhulise kleidi, see oli nii palju allahinnatud, et patt oleks olnud see ostmata jätta.

Hiljem koju minnes oli Külli laua katnud ravioolide, krevettide ja sushiga. Lisaks oli mul ka sünnipäevatort, mis oli üllitavalt hea, kui arvestada seda, et USAs ei osata häid kooke ja torte teha. Külli tegi mulle sünnipäevakingi juba päris ammu ära ja kasutan juba uhkelt oma uusi trennitosse. Vanad tegelikult mul polegi väga vanad ja näevad alles täiesti tip-top välja, aga pärast pesemist läksid nad märgatavamalt vaiksemaks...
Sain veel sadu Facebooki õnnitlusi ja mõned sms´id. Härra 3D-artist ja klaverimängija mainis, et uksetaga ootaks mind lilled ja kommikarp, kui ma ainult Eestis oleks. Mul on hea meel ka ainult mõttest, et see nii oleks. Juuli, Mari-Liis ja Ellis olid vanades piltides sobranud, kaunistasid need mõnede detailidega ja saatsid mulle. Väga armas. Tahan ära märkida ka Lennuakadeemia üliõpilased Siim, Mihkel ja Karl, kes Eesti aja järgi esimestel sünnipäeva minutitel laulsid mulle ja võtsid ka tervituspitsid.

Virtuaalpostkasti sain täditütrelt ja tema perelt koos meie suguvõsa noorima liikmega armsa pildi ning emagi saatis soojad õnnitlused mulle edasi. Oh see soe kodutunne...

Täna sain Kristilt veel kommikarbi. See suussulav maitse on ülihea. Kohalikud kommid ei kannata Eesti omadega võrdlemist.

Iseendale tehtud sünnipäevakink

Tea ja Kirk kinkisid mulle Heidi Klumi lõhna

Sünnipäeva õhtul kiirustasin veel oma koolitööga ja läbi see armas päev oligi. Ma pean nüüd ainult harjutama, et kui kuskil tuleb märkida oma vanus, siis ma ikka selle õige numbri sinna paneks. Topeltkümme pole mulle pähe veel jõudnud.

Neljapäeval, ehk 1. detsembril, tuli meile paks lumi maha. Terve varajase hommiku üritasin kontakti saada, et teada saada, kas kool toimub või mitte. Snow Day´d koolist polnudki. Hommikune koolisõitmine võttis 1,5h, sest teeolud olid äärmiselt halvad ja ega mul korralikke talverehve ka all pole. Rivi autosi, mina kõige keskel, sõitis 50mi/h asemel 10mi/h (80km/h asemel 16km/h). Kellel närv vastu ei pidanud, lõpetasid kraavis. Pole lihtne siin, kui maa kattub lumega. Vähemalt ABS tegi oma töö ära.

Olete kõik mulle väga kallid! :)

The Boulder Dushanbe Teahouse

2011-11-29T15:01:00.009-06:00

Hei hei!

Käisin täna hommikusöögil ja koolitunnis Boulderi Dushanbe Teahouse´s. Tegemist on siis Tadžikistani teemajaga. Eriliseks teeb selle koha see, et terve maja ja selle sisustus on tükkhaaval Tadžikistanist USAsse saadetud. Meeletu käsitöö. Otsisin internetist mõned pildid, et sellest teemajast ettekujutus tuleks. Ise ma pilte ei teinud kahjuks.

Kuigi ma eriti tee sõber pole, siis ma siiski tellisin endale teed, sest Teemajas oleks nadi juua kohvi. Nii ma siis mekkisin „õitsevat teed“, mis serveeriti klaaspokaalis. Pokaali põhjas oli umbes 3-4 cm diameetrine pallike. Vähehaaval tuli valada sellele kuuma vett ja teepall avanes ning hakkas õitsema. Nagu väike ookeaniõis avas end pokaalis ja muutis värvusetu vee teekarva. Maitses päris huvitavalt.
Kuna Dushanbe Teahouse on suhteliselt lähedal Boulderi südalinnale, siis polnud seal mitte kusagil tasuta parkimist. Seega ma parkisin 7 tänavat eemale. Hommikune jalutuskäik selle asemel, et mõnuleda istmesoojendusega autos.

Dushanbe interjöör (googeldatud foto)

Dushanbe maja väljast (googeldatud foto)

Siin on video, kuidas tee "õitsema" hakkab. Erinevad näidised algavad 0:25

Ja lõpetuseks...

"Elu on pagana lihtne, kui seda lihtsalt võtta." -Remarque

2011-11-27T13:25:00.011-06:00

Mh, mul oli juba pool teksti oma viimastest tegemistest kirja pandud, aga siis see kadus kuskile arvuti musta auku. Eks ma siis alustan uuesti.

Novembri neljandal neljapäeval tähistas terve Ameerika Ühendriik tänupühasid. Meie tänav oli paksult autosid täis, sest sõbrad ja tuttavad kogunesid üksteise juurde. Suuremates linnades olid ka uhked paraadid. Söödi kalkunit ja oldi tänulik mööduva aasta eest. Targemad räägivad, et see tähtpäev on siin olulisem kui jõulud. Muidugi kõige tähtsam osa siin tarbimisühiskonnas on tänupühadele järgnev Black Friday. Paljud poed avasid südaööl oma uksed ja meeletu osturalli võis alata, sest kõikide kaupade hinnad olid alandatud. Järgmisel päeval võis igalt uudistekanalit kuulda, kuidas inimesed väljusid poes sinikatega või pipragaas silmas, sest tarbimisjanul pole piire.

Meie siin muidugi nii traditsioonilised polnud ja kalkuni asemel sõime superhot green chillit. Ka poodidesse oma eluga ei viitsinud riskima minna, kuigi kogemuse mõttes oleks võinud minna, aga pidin järgmise päeva varahommikul koertega jalutama minema ja siis juba Longmonti paariks tunniks tööle. Seega ma põõnasin rahulikult, kui see ostuhullus peale hakkas.

Teispäevast reedeni hoidsin silma peal kahel koeral, kelle peremehed puhkama sõitsid. Helistasid mulle kuulutuse peale. Perenaine ja -mees olid minust suhteliselt vaimustatud ja lubasid mulle uuesti helistada kui abi vajavad. Jaanuaris sünnib neile esimene laps ja siis nad tahavad arvatavasti, et keegi teda vahel hoiaks.

Muidu oli mul sellel nädalal koolist Thanksgiving Holiday. Seega oli mul üpris palju vaba aega. Kooliga on üldse nii, et paar nädalat veel ja läbi see esimene semester ka on. Ma pole praegu veel ära otsustanud, kas alustan ka teise semestriga.

Pidasime laupäeval ka väikestviisi pidu, mis osutus ühtlasi ka minu sünnipäevapeoks :)

A vacation is having nothing to do and all day to do it in

2011-11-19T12:42:00.014-06:00

Olen tagasi linnast nimega Steamboat Springs, mis jääb umbes 180 miili kaugusele minu praegusest „kodulinnast“. Teekond sinna kulges põhiliselt läbi mäestiku. Sealne sihtpunkt oli Strawberry Hot Springs ehk kuumaveeallikateni jõudmine, et seal looduslikult kuumas vees mõnuleda.

Alustasime teekonda neljapäeva lõunast, mis tähendab, et sel päeval oli mul koolist popikas. Sõitsime sinna umbes kolm tundi ja kui kohale jõudsime, siis tõepoolest, lumistest mägedest voolas alla auravalt kuum allikavesi. Vesi oli suunatud basseinidesse, kus olid erinevad temperatuurid alatest tulikuumast kuni jääkülmani. Lebotasime seal kuni päevavalgus muutus ööpimeduseks ja päike asendus tähtedega. Hotell oli hästi mõnus, minu kuningannasuurune voodi oli ülimugav. Enne magama jäämist käisime veel hotelli sisebasseinides ka mulistamas. Võite ette kujutada kui hea uni pärast seda kõike oli.

Reedel hakkasime sealt jälle koju sõitma. Käisime teele jäävatest poodidest ka läbi ning koju jõudsime pärast pimedat.

Täna ehk laupäeval, käisime Külliga Marilyni juures Babyshowerit tähistamas. Tõime taaskord hulga kingitusi koju.

Tegin täna ka kräsupeakooki, seisab külmkapis praegu. Suhteliselt improviseerisin kogustega, aga eks hommikul paistab, millise tagasiside saan :)

Hot Springs

Kolmetunnine teekond mägedes (kvaliteet on päris jama, selles on süüdi Blogger, mis alandab oluliselt video kvaliteeti, aga ma olen piisavalt laisk, et seda mitte Utube´i üleslaadida)

Mõnikord tundub mõni asi ilus vaid seetõttu, et see erineb kõigest ümbritsevast

2011-11-14T00:47:00.013-06:00

Niinii... kiire sissekanne minu elust tuulises maailmas. Tuulises sellepärast, et laupäeval tahtis tuul mind otse taevasse või põrgusse lennutada. Ilmselt ikka põrgusse, sest juba ükspäev ma kukkusin täpselt kiriku ees käpuli nii, et põlv oli verel ja teksad olid katki. Käisime selle suure õhukeerisega ameerika jalgpalli vaatamas. Ega ma erilist huvi selle mängu vastu üles ei näidanud, sest mida ma vaatan mängust, kus iga 2 sekundi tagant tehakse kartulikuhja. Ilmselt rahvas tuleb kohale rohkem selle melu pärast, mis enne mängu ja mängude vahel toimub. Kogu see grill ja chill autoparklas ning hot dogid ja coca-cola mängu ajal. Või siis äkki kui imikust saadik sisendada, et see mäng on äge, hakkavad nad ise ka seda uskuma. Igatahes Buffaloes´id võitsid, ideeliselt pidin neile pöialt hoidma, sest tegemist on kohaliku mängutiimiga, seega mäng läks selles mõttes asja ette. Väike klipp jalgpallist ->

Õhtuks kutsusid hotellitüdrukud mind Bachelorette Party´le ehk siis pidu nende neidude auks, kes olid viimast õhtut vabad. Ja kui ma kirjutan neidude auks, siis ma ei mõtle, et topelt pulmad tuleksid, vaid ühte abieluranda sõuavad kaks daami ehk lesbid.

Pidu toimus ühes väga suures mehhiko restoranis „Casa Bonita“, mis silmaga vaadates nägi väga eriline, uhke ja meelelahutuslik välja, aga sealne toit polnud eriti söömist väärt.

Aga kui nüüd rohkem õhtu detailidesse laskuda, siis kogu üritus oli feik. Nimelt neiud ükspäev mõtlesid, et neil on igav ja nad tahaksid korraldada midagi. Nii nad valisid oma seltskonnast kaks hetero-tüdrukut, kes pidid lesbisid mängima. Helistasid restorani, rääkisid, et tahavad sellist üritust seal läbi viia, sest „pruudid“ kohtusid seal esimest korda ja plaplapla. Nõnda see üritus välja kuulutatigi ja me sellele liba üritusele ka kogunesime. M ja L pidasid restorani laval kõnet ning kogu ülejäänud saal arvaski, et meie seltskonnas on kaks lesbit, kes hakkavad abielluma. Pärast kõne andis endast märku üks mees-geipaar, kes teatas, et nad just eile abiellusid. Vaesekesed muidugi ei teadnud, et see, mida meie korraldame, on nali, millest oleme teadlikud vaid me ise.

Kokkuvõttes kõik suhtusid tolerantselt meie „lesbipaari“ ja keegi rahva seast ei hõiganud, et „kuradi rõvedad lillad, minge per*e“.

Muudest uudistest seda, et sain kolmapäevadeks endale lisaks ühe tööotsa. Nimelt pean ühes majas panema pesu pesema, pesumasinast tõstma riided kuivatisse ja sealt välja võtma ning garderoobidesse panema. Huvitav töö või mis? :D

Reedel tegid Külli töökaaslased Küllile üllatus-Baby Shower´i, mis on USA viis tähistada eelseisvat lapsesündi. Selline teistsugune üritus, mida Eestis minu teada ei korraldata. Igatahes Külli sai palju beebi asju... ja õhupallid pistis Duke nahka.

Casa Bonita interjöör.

The rights of the photo belongs to Rob Lee.

2011-11-11T16:08:00.006-06:00

Teen sissekande sellepärast, et täna on selline kuupäev!

Aga pikalt ei kirjuta, vaid lasen pildil enda eest kõneleda...

Hetk, kui hinges oli veel lootus. Ka siin kaugel Kõikide-Võimaluste-Maal.

Reede on kuues päev nädalas

2011-11-06T00:48:00.009-05:00

Nonii, varsti on siin mandril juba oldud 2 kuud... 7,5 veel minna!

Mis ma siis see nädal teinud olen? Beebituba olen teipinud, kruntinud, värvinud... suurema töö on muidugi Margus ära teinud, aga minu käsi on ka värvis olnud. Kuskil jaanuarikuus peaks meile väike tirts tulema. Aga ärge arvake, et beebituba roosa tuleb. Külli ütles kohe, et titevärve ei tule sinna tuppa!

Reede pärastlõuna-õhtu käisin Mandy lapsi hoidmas, 7aastast poissi ja 10aastast tüdrukut. Päris mõistlikud lapsed on ja võtsid minu ka kiirelt omaks. Enne kella nelja läksin nende majja ja neljast tulid lapsed koolist. Pidin aitama natukene koolitöid teha ja hiljem päev õhtusse saata. See oli kohati päris humoorikas.

Esiteks, esimene klass. Kontrollisin Bradoni lugemist, edasi läksime ülesannete juurde. Saime paar tükki lahendatud kui tuli küsimus, et mis nädalapäev täna on. Bradon siis seletas midagi ja mina ütlesin, et ta peaks reede sinna kirjutama, sest täna on ju reede. Bradon ütles selle peale, et nende õpetaja tahab teada numbrit, et mitmes päev on. Kirjutas sinna siis „6th“ (kuues). Siis ikkagi parandasin mina, et ei, ei, täna on ju ikka viies päev nädalas. „Täna on reede ja see on viies päev nädalas.“ Bradon ikkagi jäi endale kindlaks ja Sarah, kes käib kolmandas klassis, kinnitas tema juttu. Mina siis lugesin küsimust uuesti, et äkki sain küsimusest valesti aru. No ei saanud ma sellest küsimusest valesti aru. Mõtlesin siis vaikselt, et „täna on reede, 4. november, 11. kuu, 5. päev nädalas... kust kurat see KUUS sinna tuleb?????“ Bradon oli juba mitu järgnevat lahtrit ära täitnud kui mina ikka mõtlesin. Lõpuks hakkas pirn põlema ja meenus, et USAs algab ju nädal pühapäevaga ja siis ongi reede 6. päev nädalas.

On ikka süsteem. Nii palju siis esimese klassi kodutööga...
Sarah kolmanda klassi matemaatika kulges veidikene ladusamalt. Arvutamine nagu arvutamine ikka. Üks ülesanne oli veidikene veider, kus mina isiklikult ei saanud midagi aru. Seal olid tehted, kus õige vastus oli juba ära kirjutatud. Siis tuli ümardada ja vastama küsimusele a´la Does it make any sense?.. WTF? Igatahes sellest ülesandest me astusime üle, sest ma ei närinud läbi, mis selle ülesande mõte oli. Aga lapsehoidmine möödus sellegi poolest probleemideta. Success!

Koolis on ka mul põhimõtteliselt viimane kuu käia ainult. Novembri lõpus on tänupühad, siis kaks päeva kooli ei ole ja detsembri algul on juba viimased päevad koolis. Neljapäeval pidin tegema ettekande Liibüa koolide revolutsioonist. Paras susser-vusser on see, kui mu sõnavara on sama väike kui teekond Raba poest Rääma koolini pikal vahetunnil. Aga vedasin end läbi sealt.

Umbes 15+ cm lund tuli jälle maha vahepeal. Pidin just ööl vastu lumesadu auto välja parkima, sest garaaži, kus ma autot pargin, pandi mõisakivid, millest aeda kõnniteed ehitatakse. Hommikul kooli minnes oli paras tegemine, et kõik see lumi sealt auto pealt maha saada. Muidugi endiselt mõtlen, et olen Eestist ja USA ilm ei saa minu jaoks liiga külm olla ning see lumi on suhkur ja rannaliiv seal auto peal, sest kindaid ma ei mõistnud kätte panna. Pärast autosse istudes olid mul näppude asemel jääpurikad. Aga nüüd on jälle see lumi sulanud.

Mäed on lumistena meil siin nii ilusad. Kahjuks pole jõudnud korralikku fotot neist teha ja plõksisin telefoniga vaid paar pilti autos kui kooli sõitsin. Mägesid pole siin väga hästi näha, tegelikult kodu juures näevad need lumistena palju uhkemad välja.

Preili Majapidamise Assistent

2011-11-01T00:07:00.015-05:00

Bonjour, ladies and gentelmen, this is me, Miss Household Assistant! Sounds great, isn´t it?

Lumi on ära sulanud ja jälle võib päikese käes peesitada ning rohulibled saavad rohetada. Oh imeline Colorado! Öeldakse, et „If you don´t like the weather in Colorado- wait five minutes!“ (Kui Sulle ei meeldi Colorado ilm, oota lihtsalt 5 minutit.) Eks teravamad pliiatsid nuputavad välja, mida ma sellega öelda tahtsin.
Kolmapäevaks lubati aga jälle lund. Selline ilmamuutus on tegelikult päris lõbus. Muidugi enamik ajast on siin ikkagi päikseliselt soe, rohkem kui 300 päeva aastas on siin ere päikesepaiste! -Peabki päikeseküllane olema; ei väsi kordamast, et olen ligi 2 km päikesele lähemal kui Eestis! :)

Sain endale ka uue kindla maja, mida saan esmaspäeviti iga kahe nädala tagant majapidamises assisteerida. Vahest mõnikord kutsub see perekond ka lapsi hoidma. Jätkades töölainelt, siis kolmapäeval ostab ka Gail minult majapidamise assisteerimise teenust. Ja kui vaadata kalendrisse, siis tahaks loota, et Kirk & Tea ka tolmuvõtmise peale mõtleks. Üldiselt võib öelda, et kakkab miskit looma... Pean vist kohaliku pangakonto avama... kus ma muidu kõiki neid teenituid dollareid hoiustama hakkan. Hiihiii

Laupäeval tähistas Ashley (üks Mayra sõbrannadest) oma sünnipäeva ka. Oli üks korralik pralle. Mayra laenas mulle Alice in the Wonderland (Alice Imedemaal) kostüümi, mis naljaga öeldes näis rohkem „Alice in the Bitchland“ riietus

Esmaspäeval oli ka Halloween. Õhtul käis meie ukse taga mitmeid väikeste laste horde, kes ütlesid „Trick or Treat“, pistsid käe kommiämbrisse ja suundusid uue maja poole. Päris vahvaid kostüüme kandsid ja nägid lahedad välja. Eesti lapsed peavad mardi- või kadripäevaks tavaliselt veidi rohkem ettevalmistama meelelahutuslikumat poolt, aga ameerika jõnglastel on suurem valik kostüümi osas. Mõni pisipõnn ei osanud veel õieti rääkidagi kui juba ema käevangus tuli komm-või-pomm´itama.

Duke oli halloweenist vaimustatud, iga uksekell pani ta saba nagu propelleri tööle.

Kui muidu on meie naabruskond vaikne, siis triki-ja-maiustuse-õhtu möödus tulede vilkumise ja laste kisaga.

Nüüd on aga aeg kooliks mõistus selgeks magada.
Head ööd!

Kuidas teile mu piltide formaadis meenutus Inglismaast meeldib? Vaatasin, et mu kaamera on head tööd teinud ja meisterdasin seda vidinat üks õhtu päris usinalt.

Let it snow, let it snow, let it snow

2011-10-26T14:48:00.010-05:00

Pildigalerii 26. oktoobrist. Päev varem sai Margus päikesepõletuse, ehk meil oli siin enne peaaegu 30 kraadi sooja

Ehitasime ka kohaliku lumememme. USA memm joob coca-colat, silmad on laimidest ja nina banaanist. Söe nööpide asemel on beebiporgandid :)

Nööpe muidugi jäi iga pildiga vähemaks, sest Duke sõi mõned ära.

When it snows, you have two choices: shovel or make snow angels

2011-10-26T11:57:00.010-05:00

Ahoi, tahaks kohe alustada Liisi Koiksoni lüürikaga:

„Tervitan Sind, kas kuuled, on seal hommik, või on õhtused tuuled, kuidas on ilmad kuumad, meil siin sajab.... ...Ma võiksin käia kasvõi mööda vett,
Miks nii raske sulle on öelda, et...“

Sest tõepoolest, meile on maha sadanud 15cm lund ja valget jäist ja pihupeent vigurit tuleb endiselt taevast alla. Esmaspäeva õhtul istusime lühikestes riietes väljas ja grillisime. Teisipäeva õhtul hakkas lund sadama. Terve päeva kohalikud inimesed ja uudisteportaalid vadistasid lumest ja küsisid: „Noh, kas olete lumeks valmis?“ Täna on enamik koolidest suletud, sest kes siis siin Ameerikas lumega kooli läheb? Lumi hammustab ka äkki veel. Aga siinset kliimat arvestades võib loota, et homme on jälle soe ja lumetu.

Mis veel uudist? Neljapäeval mul kooli ei olnud, sest koolis hakkasid mingisugused juhtmed kärssama. Kohal oli 4 tuletõrjeautot ja õpilased saadeti koju.

Mul on loota ka tihenevat töögraafikut ja paari Halloweeni pidu.

Margus tuli ka kuuks ajaks külla meile siia. Tõi Eesti leiba, šokolaadi ja mett. Yummy yummy in my tummy. Viimastel päevadel olengi Margusega ringi tsillinud ja temaga poodlemas käinud.

Great snow, isn´t it?

"Tuntus on meeldiv teadmine, et oled tuttav neile, kes sind ei tunne." -Chamfort, prantsuse kirjanik

2011-10-14T12:52:00.010-05:00

Neljapäeval koolis püüdis mind kinni üks Jaapani kokk. Ta teadis, et me Külliga oleme Eestimaalt ja andis meile kaks sumomaadluse videolinti ja oli paberile kirja pannud hieroglüüfidega BARUTO, sest ta teadis, et just see jurakas on ka Eesti päritolu. Selle jaapanlase inglise keel on päris halb, seega ma algul kohe aru ei saanudki, mis asjad ta mulle kätte pistis ja seletas. Alles hiljem, avades kilekoti, sain aru, et "Ahjaaa... Baruto, jaapani restorani kokk, sumo, Jaapan..."

Kuigi ma sumomaadlusest ei tea midagi, teeb südame soojaks, et eestlased on suutnud maailmakaardile jälje jätta ja jaapanlased on nõus premeerima selle eest ka Kaido Höövelsoni kodumaalasi. Videolintide sisust mul veel täpselt aimu pole, sest ma pole kindel, kas meil kogu selle kiire tehnoloogia arengu juures sellist videomakki kodus enam on.

Neljapäeval käisin ka kohalikus tervisespordikeskuses ja sain kätte oma 5aastase Vista Ridge ID-kaardi.

Ja laupäeval saab jälle lõpuks tööle üheks päevaks :)

Eat, drink and be scary

2011-10-10T15:21:00.010-05:00

Servus, mu hinnaline väikemaa rahvas. Siin pool on keskharidusega mitteametlik töötu. Hihii... tegelikult on mu elu siin kui lill, kuigi jah, töö osas on vaikus keset suurlinna, kuid vähemalt näitan oma nägu kaks korda nädalas haridusmaastikule.

Laupäeval käisin Jili, Leslie, Myra ja nende sõprade ja sõbrannadega Halloweeni kuud avamas. Nimetatud neiud töötavad Külli hotellis. Halloween on suurt kära ja müra toov trill-trall siin mandril. Eestlasena pole mina kunagi seda tähistanud, aga laupäeval käisime tüdrukute ja poikadega Haunted House's.

See on nö kummituste maja, mida inimesed külastavad, et oma süda saapasäärte hirmutada. Ja tõesti, tunne oli seal väga ehtne ja õudne. Kõigepealt läksime vanadesse lossivaremetesse, kus närvikõdi tekitasid maskeerunud inimesed, kes oleks välja karanud nagu kõige jubedamast õudusfilmist. Sealt edasi liikusime surnuaiale → maisipõllule → mahajäetud majja, kus oli verd ja organeid rohkem, kui ette kujutada oskaks, lisaks tõusis mingisuguse imejõuga zombistunud naine voodist üles... neid hullunuid räbalaid jätkus igasse nurka. Meid aeti taga mootorsaega kuni jõudsime võikasse klounide majja. Neetud hirmutajad peksid kirvega vastu seina ja surusid su nurka, et viimnegi hirm tuleks röögatusega välja. Vot selline on tüüpiline meelelahutus ameeriklastel oktoobrikuus.

Naabruskonna majad on mattunud kõrvitsate ja kummituste virr-varri alla ning helkimas on oranžid laternad. Kuu lõpus on ukse taha oodata väikeseid lapsi, kes maskeerunult lausuvad: "Trick or treat!"

Killud toovad õnne! Minu esimene mõte, kui miskit ära lõhun.

2011-10-03T13:29:00.016-05:00

Üks nädal on jälle mööda kihutanud nagu tuulispask. Kooliga on kõik okitoki. Neljapäevaks pidime leidma mõne huvitava artikli ja jutustama sellest teistele, hirmsasti meenusid mulle gümnaasiumi kultuuriajakirjanduse tunnid. Mitte kuidagi ei suutnud leida endale meelepärast meedia üllitist, seega slikerdasin veidi ja tegin presentatsiooni Eesti kohta. Avastasin, et googeldades polegi nii lihtne ilusaid pilte leida. Õnneks on mul andekaid sõpru ja sõbrannasid, kelle Facebooki albumitest võib leida ka kauneid loodusfotosi. Kogu see välismaine grupp oli äärmiselt vaimustatud meie Maarjamaast. Eks ma rääkisin ainult ilusaid asju ja näitasin suurepäraseid fotosi. Ja tegelikult on meil põhjust uhke olla ka, vahel me lihtsalt ei oska märgata neid häid asju meie ümber.

Reedel tegin 4tunnise koristamissessiooni Kirki majas jälle. Päris lihtne sebimine oli. Natuke tolmu võtta ja põrand pesta. Kammisin kassiharjaga trepivaiba ära ja see nägi päris uhke välja pärast nendest kõutsikarvadest vabanemist. Tundub, et Kirkile läks ka see suhteliselt peale, sest sain ohtralt tippi lisaks oma tunnipalgale.

Laupäevast-esmaspäevani jalutasin ja söötsin ühte koera ja koristasin perenaise ridaelamu ära nii kaua kui ta NY reisil oli. Koristamise käigus lükkasin kogemata ühe savist linnukuju riiulilt maha. Muidugi läks see katki. Liimisin selle uuesti kokku ja kui seda hoolikalt vaatama ei hakka, siis ei saagi aru, et sellest killud väljas olnud on. Aga lihtsalt riiulile tagasi panna südametunnistus ei lubanud ja jätsin juudimutile vabandava kirja.

Tegelikult on mul natukene kahju sellest noorest, jõuliselt hurdakoerast. Ma kahtlen, et see 60+ aastane tädikene, temaga piisavalt väljas käib. Esiteks on ta tööl tihti, teiseks, arvan, et see tädi ei tahagi selle koeraga väga väljas käia, sest Brutuse jõud käib tädikese jõust üle. Nendel päevadel jooksutasin ja mängisin „kutsaga“ maksimaalselt, et ta saaks natukenegi rohkem liikuda. Ja kui mõni jänes mööda kepsutas, siis olgem ausad, isegi mina ei jõudnud teda päris paigal hoida ja lohisesin järgi, sest noorel ja suurel koeral jõudu jätkus rohkem kui arvata võiks.

Pühapäeval käisime Külli ja Goraniga ka mägedes. Alumistel „korrustel“ võis näha puid, mille lehed hakkavad vaikselt koloriiti vahetama. Pilvede poole jõudes, pea nelja kilomeetri kõrgusele, oli temperatuur külm ja puude asemel ümbritses meid tundra. Järske mäenõlvakuid jätkus igalepoole ja teades oma kõrgusekartust, oli südames väike värin kogu aeg sees. Kuigi mööda neid radu ronides andis tunda, et sealne õhk on hõredam kui sõelapõhi, oli vahva plätudega lumel käia.

Nüüd tuleb mul aga homse koolitööga peale hakata. Üldse ei viitsi!

Sügise värving

Sain ühe lähivõtte kohalikust varesest ka :)

Umbes 3 kilomeetri kõrgusel

Tundra

Lumelauda?

Ja lubage tutvustada, uus viis minu nime kirjutamiseks "Alyssa"

A girl who studies for herself and works for Yankees

2011-09-24T15:38:00.016-05:00

Annan jälle endast märku, et minuga on kõik hea ja ilus.
Ootamatult alustasin USAs ka õpinguid ja tegin neljapäeval oma esimesed tunnid oma semestris. Nii nurjasingi plaanid end vaimsusega mitte koormata sellel aastal. Aga kuna kool on ainult kahel päeval nädalas, siis esialgu ma ei nurisegi, sest tarkusest ma veel üle ei aja. Õpin inglise keelt ja Ameerika kultuuri ning laiendan üldiselt oma silmaringi raamatute lugemise ja debateerimisel ühiskondlikel teemadel. Kodutöödeks on ka väikeste esseede kirjutamine. Teisipäevaks tulebki mul ühe lugemise põhjal kirjutada, kas sealne lahendus oli õiglane või mitte. Peaksin vist mainima, et kooli registreerimisel öeldi kahe lause põhjal mulle, et ma võiksin minna level 5, aga Coran soovitas mind proovile panna ja suunata level 6, mis on seal koolis ka maksimum. Esimeses tunnis meeleheitlikku raskust polnud, aga tundsin, et teiste oskus ja tase on ikka veidi kõrgem kui mul. Aga nüüd ongi rohkem ruumi arenemiseks ja suurem vajadus õppimiseks, et teistele järele jõuda.
Üritasin koduse lugemisega algust teha, kolisin tarkvaraga terassile, aga mitte kuidagi ei suju siin, sest ilm on nii kuradima palav. Sättisin end küll päikesevarju alla, sest ma ei taha oma nahka ära põletada, aga ikkagi on mulle kui põhjamaa neiule veidi kuum see elu siin täna. Selle asemel, et lugeda lühijuttu "The Foreigner", vaatan, kuidas jääkuubikud veeklaasis sulavad ja kirjutan teile.
Koolist veel nii palju, et see tarkuse tagaajamine peaks minust kasvatama ka tolerantsi teiste rahvuste suhtes, sest seltskond on meil kirju ning Merkeli ja Cameroni artiklid on kujundanud oma seisukoha multikultuurist. Pean vist tunnistama, et olen tõenäolisest üsna passiivne sallija selles teemas. Ja kui nüüd mõelda, siis vist siinkohal on vale üldse mingisuguseid paralleele tõmmata minu kooliga, sest seal me oleme kõik eesmärgiga integreeruda ja täiustada intelligentsi. Eks ma edaspidi annan teada, kuidas mul läheb ja kui kõrgelt mind edu saadab. Siinkohal lõpetan selle targa jutu ja liigun edasi.

Käisin eile ka tööl. Koristasin 4h Tea ja Kirki maja ülemist korrust. Mul on tunne, et nad ei ole seal majas 2 aastat tolmulappi kätte võtnud. Vannitoas hingasin päris kõvasti kemikaale sisse ja meelepärast puhtust seal ikkagi ei saanud. Sellepärast on mul veidi paha tunne, sest nad maksid päris hästi ja mina oleks oodanud paremat tulemust, aga samas püüdsin kogu selle kodukeemiaga endast parima anda. Ma ei saa teha imesid asjadega, mis on aastate jooksul ära rikutud. Teisipäeva hommikul on kool ja õhtul lähen koristan ka nende alumise korruse ära, eks näis, mis nad räägivad mulle.

Tekkis mõte, et peaks nüüd uurima, kas saan taotleda õpilase viisat. See lahendaks minu probleemi, et võin USAs korraga viibida ainult 6 kuud ja ma saaksin teha ka kohalikud juhiload, mis kuluksid marjaks ära, sest kõik minu dokumendid peale passi kaotavad kehtivuse jaanuarikuus ja eks ametnikud aktsepteeriksid minu kohalikku juhiluba ka rohkem kui ELi oma.

Aga tark ei torma ja sujume vaikselt oma igapäevaelus edasi!

Laadisin telefonist pilte arvutisse ja leidsin ka TomTomi mõni tund enne seda, kui ta mind Tallinnasse USA poole saatma tuli.

Ma olen siin, et minna elust läbi nagu nuga võist

2011-09-18T22:58:00.006-05:00

Heihei, mu kallid pääsulinnud! Tundub, et ma olen siin USAs juba päris pikalt olnud, tegelikult alles 1,5 nädalat ja 9 pikka kuud on alles ees. Nüüd vist võib öelda, et ajavahega suutsin harjuda probleemideta. Üks õhtu oli mul ainult tohutu peavalu, mis arvatavasti oli tingitud õhurõhu vahest, elan ikkagist palju kõrgemal kui harjunud. Kuid see selleks.

Ega ma pärast San Diegot siin miskit suurt polegi korda saatnud. Mõned päevad tagasi käisin Coraniga registreerimas end kohaliku community centeriga. Pean veel vaid neile kuidagi tõestama, et ma kohe pärispäriselt Eries elan ja siis olengi ametlik elanik ja saan kohaliku ID-kaardi.

Pühapäeva õhtul oli mul business-date. Või noooh... tegelikult käisin Corani sõbra maja vaatamas, mida ma reedel nö koristama hakkan. Esimene tööots! Kui ma sinna majja sisse jõudsin ja ringi vaatasin, oli mu esimene mõte: "Holy crap!". Aga hoian endiselt naeratust suul ja ootan, millal saaks juba käed külge lüüa, et niisama tühja passimine lõppeks. Töö on töö ja vähemalt makstakse mulle siin selle eest Eesti direktori palka. Salamisi loodan, et selliseid maju koguneks mulle rohkem, sest ma isegi meelsamini koristaks, kui hoiaks võõraid lapsi. Homme paneme ka kuulutused mujale ülesse, et olen üks võimas abimees igas majapidamises. Eks näis, mis saab.

Jõudsin juba sisse õnnistada neljal rattal ka Ameerika teed. Autoga sain juba sõbraks. Algul oli veidi teistsugune värin sees, kui korraga nii palju rohkem hobujõude all on. Aga eks mu enda lõvikutsika roolist kukkumine Mustang Cabrioletti peabki teistsugune tunduma. Ja kui liiklust ka rahulikult ja mõistusega võtta, siis võimegi ju kruiisima jääda. Suudaks ma vaid ära tajuda, kuhu kõik need teed viivad, lisaks Roomale muidugi.

See on see koht, kus ma elan.

San Diego: Palm leaves flutter in warm wind and sun

2011-09-13T22:19:00.018-05:00

Ahoi rahvas siin kuuma päikeseratta all. Minu turnee mööda San Diegot on läbi ja ma olen jälle oma USA kodus.

Mida siis võiks arvata kohast, kus valge klaari asemel kasvab aias apelsin ja särje asemel ujub vees hai? See Lõuna-California suurlinn Vaikse Ookeani kaldal on imeilus oma palmide ja veepiiriga. Midagi meeletult uut selles linnas ei kohanud, sest eelnevalt olin käinud San Diegost natukene põhjapool- Los Angeleses. Seega ahvi vaimustuse all ma ei kannatanud. Aga ookean võidab alati mu südame ja sellest ei saa kunagi küllalt. Ideaalne koht surfiks.

Laupäeval lendasime sinna, 3 ööd veetsime hotellis ja 4 päeva vaatasime ringi. Rentisime Volkswageni ja sõitsime vist kõik võimalikud rannad läbi.

Ühe päeva veetsime ka Sea World´is. Koht, kus 69 dollari eest per kärss võid terve päeva ringi vaadata ja meelt lahutada. Vaatasime mitu etendust, sõitsime paari lihtsama atraktsiooniga ja vaatasime eksootilisi loomi. Eelmine kord Californias olles uudistasin Universal Studios, mis on ideeliselt sama ülesehitusega

park, ainult et vee temaatika asemel on filmindus. Võin öelda, et Universal Studio pakkus sama raha eest mulle rohkem huvi, aga eks asi ole ka maitses.

Ja ega ma väga pikka juttu ei jaksagi siin enam teha. Otsin kaamerast parem mõned pildid ja avan galerii.

Lendamisest on mul mõneks ajaks küllalt. Õigemini lennukis istumisest. Hakkan nüüd parem USA igapäevaellu sisse elama, ehk saab varsti tööd. Üsna veider, et kalender näitab septembrit ja ikka saab poolpaljalt ringi käia ja päikeseprillid näkku päevitada. Aga minu geograafiline paiknemine lubab seda!

Täpitähed jõudsid ka Eestist järele mulle nüüd. Aitäh, Kristo ja Martin, abi eest!

Aga siin on mõned pildid:

Sea World

Pole just armastus esimesest silmapilgust

Vaikne ookean ja kohalikud

Üks paljudest randadest. Kahjuks ei suuda meenutada nime

San Diego

San Diego kesklinn

Ja päike vajus unne...

U, S, and A. Here I am!

2011-09-09T12:27:00.009-05:00

Tere, mu kallis L22nemere rahvas!
R66muga v6in 6elda, et olen j6udnud kohale siia, kuhu kohale pidin joudma- USAsse.
Reis USAsse sujus kuni Chicagoni suurep2raselt. Ma siis sellest ei r22gi, kui ilusasti ja h2sti mul enne Chicagot l2ks. Alustan kohe sellest, mis sai p2rast seda, kui mu lennuk oli Chicagosse maandunud.
Helsinkis 6eldi mulle, et ma pean C's kohvri v2lja v6tma ja siis uuesti sisse andma, sest otse nad ei saa kohvrit saata Denverisse. Vaatasin siis ringi C's, pidin passikontrolli minema ja siis saan alles kohvri k2tte. K6ige pealt ma seisin seal j2rjekorras p2ris pikalt, et yldse passikontrolli saada. Kui l6puks siis selle kontroll-onuni j6udsin, hakkas triangel pihta. Mind t6mmati p2ris korralikult liistule. Tuli miljon kysimust. Kelle juurde l2hen, miks l2hen, mis tegema hakkan. Kui kauaks j22n (pidin luiskama). Siis kysiti, miks ma viisa tegin, kui eelmine kord k2isin, et oleksin v6inud ju viisavabalt tulla. Siis anti mingisugune ankeet j2lle t2ita, yhe ankeedi olin juba lennukis 2ra t2itnud. Mul polnud seal lennujaamas pastakat mitte kuskilt v6tta. Kysisin selle mehe k2est. Mees kysis selle peale ylbelt, et kas mul endal ei olegi yhtegi. No Sh*t, Sherlock! Ma muidu ei kysiks ju! Andis siis. T2itsin 2ra. L2hksin selle sama mehe juurde uuesti t2idetud ankeediga. Annan s6rmej2ljed, tehakse n2opilt. Hakkavad samad kysimused pihta. Siis vahepeal oli ta mu lennupiletid saanud kuskilt. N2gi tagasilennu aega, uuris, mis v2rk on. Puterdasin kokku midagi. Siis anti mu pass kolmanda isiku k2tte ja mul k2sti kaasa minna. Pandi koos kaltsupeade, pilusilmade ja mehhiklastega yhte ruumi. V2gev v2rk kyll. Kella ka mitte kuskil polnud, mul polnud 6rna aimu ka, kas ma yldse Denveri lennule j6uan. L6puks kutsus yks veidi normaalsema hoiakuga ametnik kolmandasse ruumi ja kysis j2lle neid samu kysimusi, lisaks veel, et kas hakkan t66le USAs, ytlesin, et ei hakka. Uuris veel, palju mul raha kaasas. Ise r22kisin, et j2rgmine aasta l2hen EESTISSE ylikooli ja olen tavaline turist. Mulle oli veel taustauuring tehtud. Failid olid arvutis lahti, sealt n2gi, et ma olen edukalt l6petanud gymnaasiumi ja minu eelmine reis USAsse oli OK. Pani mulle templi passi, et v6in kuni m2rtsi alguseni USAs olla. Eks n2ha ole, mis me siin selleks ajaks v2lja m6tleme. Igatahes sain loa uuele lennule minemiseks. Kogu see tants minu ymber v6ttis neil aega 1,5h.
Hakkasin p2rast seda siis oma kohvrit otsima, oligi yksinda keset lennujaama. Haarasin selle, yks noormees, lennujaama t66tajatest, hakkas uurima, vihjates kohvrile, kus ma nii kaua olin. R22kisin talle lyhidalt 2ra. Siis tegi moosivarga n2o p2he ja ytles, et ma lihtsalt meeldin kontrollijatele, sellep2rast nad mind kinni hoidsidki. HAHA, kus tuli nyyd komplimendi-mees v2lja. Igatahes hakkas ta mul kohvrit tassima ja pyydis niisama muhe olla. Ma olin kella n2hes veidi n2rviline, sest pool tundi oli lennukiv2ljumiseni aega ja mul oli check-in alles tegemata, ei j6udnud temaga vastastikuseid s6prussidemeid n2idata. Tegin check-inni 2ra ja siis m6istsin, et mul on ju ka terminalivahetus tegemata. Leidsin rongi ja suundusin oma uue terminali poole. Sain 6igesse terminali ja panin paraja jooksuga 6ige v2rava poole. J6udsin siis v2ravasse, andsin oma pileti, kui teenindaja ytles: "I'm sorry...", esimene m6te oli, et WTF, MA J2IN MAHA?, 6nneks teenindaja j2tkas oma lauset ja ytles, et lend on edasi lykatud pool tundi.
Great success!

Lennuk maandus Denverisse, sain Kylli k2tte. Ja nyyd olen Kylli ja Gorani uues ja imeilusas majas. Kell on yheksa tundi teie ajast maas. Meil on imeilus ilm, v2ljas on 25+ kraadi sooja.
Homme hommikul on juba uus lend, l2heme v2ikesele puhkusele Californiasse. Kui sealt tagasi tulen, hakkan vaatama, kas saan t66le kuskile ja milline mu tavaline p2ev yldse v2lja n2gema hakkab.

Millegi p2rast pole mu telefonil levi, isegi mitte k2sitsi ei luba ta USA v6rkudesse minna. Viimati oli levi mul Helsinkis. Keegi teab mis viga?

Ja ma ei v6tnud oma l2pakat kaasa, sellep2rast puuduvad mul ka t2pit2hed.
Minu toas on v2ike Eesti lipp, et ma 2ra ei unustaks, kuhu ma kuulun ja minu aknast paistab Ameerika lipp, et ma teaks, kus ma olen.

Teie Eliisa suures maailmas.

Kõik, kõik on uus septembrikuus

2011-09-07T17:01:00.005-05:00

Kell on kaks öösel ja kuupäev on 8. september. Mis emotsioonid mind valdavad 2,5h enne seda, kui Pärnust minema hakkan kauemaks kui kunagi varem?

Raske öelda. Üks osa minust tahab minna, sest ideaalpilt USA elust on täpsete kontrastidega silme ees. „Tahaks juba algust teha!“ Teine osa minust tahaks jääda siia, kus tundub turvaline, sest kui tihti lähevad asjad täpselt nii, nagu tahame?

Aga tegelikult, mida ma põen? Pärnusse tuleb talv. Paras aeg soe koht leida. 2010. suvi läksin täiesti võõrasse kohta, võõraste inimeste juurde. Nüüd on omad ees.

Ma ei tea. Las ma vaatan läbi auruse klaasi, kuidas männioksad siuglevad. Las see aur, rõõm ja mure klaasil moodustab piisad ja teeb oma teeraja… Elu ise ei muutu, seda muudavad vaid otsused, mida teeme. Kõik lookleb oma kulgu. Minu otsus oli vahetada männid palmide vastu, et järgmisel aastal uue hingamisega tagasi tulla.

Tere, mu uus ja seiklusrikas elu!

Kolm on kohtuseadus

2011-08-22T05:46:00.008-05:00

Kas te teate, et ma lähen, ja tulen alles 9+ kuu pärast?
Ma olen endale korduvalt öelnud, et enam ma üksi seda kodumaalt eemal olemise värki ei tee. Ma armastan oma inimesi, kes on siin minu ümber. Kuid ikkagi teen ma neid otsuseid viimasel minutil, ostan lennupileti ja lähen. Seekord ma ei lähe kolmeks kuuks vaid kolmekordselt pikemaks perioodiks. Aga ma tean, et kõik, mis ma teen, teeb mu vähemalt sisemiselt rikkamaks! Sellepärast ma oma koduarmastuse vägisi maha surungi.
Kuni juuli keskpaigani olin kindel, et lähen see aasta ülikooli, pole vahet kas siis tasulisele või tasuta Ma ei lähe sellepärast, et ma ei saanud kuskile ülikooli sisse, nagu juba kuskil sosistatakse. Sain, aga kõik kohad olid tasulised. Olgu selleks juura Tartu või Tallinna ülikoolis või hoopis avalik haldus TTÜ’s. No tegelikult ma oleks võinud minna Tallinna Majanduskooli õigusteenistust tasuta õppima, aga see kool ei ole minu eesmärk. Ma parem teen ühe vaheaasta ja ootan uut võimalust, sest avalikus halduses oli mul ainult üks varvas tasuta kohast puudu. Aga kui järgmine aasta ei õnnestu, olen valmis maksma oma õpingute eest.

Ausalt öeldes ma juba ootan seda lahkumist, sest olen jõudnud maalida oma silme ette ideaalpildi oma USA tegemistest. Jääb vaid loota, et need väikesed unistused täituvad.

Olukord muutus. Asjad muutusid.

PS! Hakkan USAs olles uuesti blogi pidama. Seega sellest, millega ma seal tegelema hakkan, kirjutan järgmistes postitustes.

Mälestused eelmisest korrast

Tulevik oli nagu päikeseloojang, minevik midagi, mis tuli selja taha jätta. //Toni Morrison//

2011-06-24T08:32:00.007-05:00

Ma olen vahepeal elanud üle riigieksamite pinge, lõpetanud gümnaasiumi. Lisaks veel on toimunud mitmeid teisi episoode, aga nende juures ma pikemalt ei peatu. Ma ei tunneta, et olen sulgenud järjekordse eluetapi. Asjad läheks nagu iseenesest… See on läbi… on aeg edasi liikuda. Iga lõpp on uus algus.
Aga praegu on suvi. Tööl ma ei käi, seega üsna palju vaba aega. Siis, kui liiga palju vaba aega on, tulevad pähe mõtted: „Mis minust saab?“. Kuhu ma edasi pean minema, kuidas ma hakkama saan? Märkamatult on aeg möödunud ja järjest rohkem surutakse mind iseseisvasse ellu. Kes ma olen 10 aasta pärast?
Lained justkui lööks peas kokku. Kõik muutub nii kiiresti. Ja see suvi?! Suvega on tavaliselt nii, et kuni jaanipäevani on hea. Pärast jaani loksub ajameri kiiremini kui mõistlikuks võiks pidada. Ebaaus. Eriti kui plaanid ei hakka toimima nii nagu kavatsetud. Aga siis ma mõtlen, et saatus hoiab mind millegi halva eest ja ei lase neil plaanidel juhtuda, et mind juhtida mõnele paremale teele. See tõstab enesetunnet, kuigi võib-olla on see lihtsalt rumal vabandus, et lõpetada püüdlemine eesmärgi poole.
Ma ei tea. Las ma vaatan läbi auruse klaasi, kuidas männioksad siuglevad. Las see aur, rõõm ja mure klaasil moodustab piisad ja teeb oma teeraja. Kõik lookleb oma kulgu.

2011-02-03T11:30:00.000-06:00

Mõtlesin, et proovin ka ise midagi teha :)

Inimesed on isahunti järgiv lambakari?

2011-01-29T15:08:00.002-06:00

Infoajastul tundub kõik nii kättesaadav ja lihtne. Otsingumootor Google on suurim informaator, mis leiab miljonitele küsimustele tuhandeid vastuseid millisekundite jooksul. Aga kuidas me teame, et see tõde, mis meile on nähtav, on ikka tõene? Rahastunud eliitrühmad fikseerivad miskit raportisse, avalikustavad selle ja inimesed usuvad. Aga miks me ei peakski? Eliitgruppi kuuluvad väga autoriteetsed ja targad inimesed. Aga Einstein ütles, et tõe otsing on tähtsam kui tõe valdamine ja Cicero ütles, et kaheldes jõuame tõeni. Jääb mulje, et inimestele meeldib siiani elada moto järgi parem ilus vale kui karm tõde, sest tõde võib olla ebamugav.

Ajaloo tunnis hingame kergendunult, et enam ei käi verine võimu näitamine tsiviilhingede arvelt. Demokraatlike riikide osakaal on maailmas tõusnud ja halvad diktaatorid on surnud. Tundub, et tänases maailmas teatakse, mida „suuremad“ teevad.

Mida arvata sellest, et 11. September 2001 oli USA sisetöö? Või et vaktsiine süstitakse selleks, et normeerida Maa populatsiooni? Kuidas suhtuda kliima soojenemisesse? Kas keskaja soojaperioodi tekitasid inimesed, kes polnud fossiilkütustest veel midagi kuulnudki, sest neid hakati kasutama alles 18. sajandi lõpus? Mida arvata Maailma keskpangast? Raha luuakse võlgadest läbi laenu?

Ja kui teile tundub, et see maailm jääb teist kaugele, kas te pole mõelnud, mis „jama“ Estonia hukuga siiski oli?

Teooriaid on palju, tõde mitte kuskil. Veebikeskkond www.vanglaplaneet.ee kirjutab eelnevalt mainitud teemadel ja toob inimestele lugemiseks hoopis teistsugused versioonid. Seda, kas seal ka midagi uskuda saab, jääb iga inimese enda otsustada, aga tõsiasi, et kuskil midagi on mäda, peaks igaüheni jõudma.

Ärge uskuge midagi pimesi.

Soovitan vaadata ka täispikka, eestikeelset filmi "Aeg ärgata" Youtube's

Leek lahvatab tuulest, kiindumus lähedusest- ma arvan, et seda ütles Sokrates

2010-12-19T13:12:00.006-06:00

Täna on 4. advent. Jõulud on ukse ees, see on ju see imedeaeg, kus kõigile antakse andeks. See on ju see muinasjutuline aeg, kus märgatakse haigeid ja nõrku. See armastuse aeg, kus otsitakse ka kõige kaugemal elavad lähedased üles. Ikkagi leidub inimesi, kes on vist sinu elulooraamatusse sisse kirjutatud kui igavesteks hinge närijateks. Need on inimesed, kellel tegelikult pole mitte midagi öelda, aga nad ikkagi ütlevad. Neid ei peaks üldse kuulamagi, aga need sõnad on nii mürgised, et isegi ütlustele selga pöörates tungivad toksiinitäis nooled otse selga. Neid ei huvita. Ma mõtlen, et ma vihkan nüüd. Aga ma ei saa, neil on minu jaoks ikkagi mingi tähendus.

Pilt- devionart

2010-12-01T07:08:00.011-06:00

Vananemise tunnused:

Luude hõrenemine
Lõhna ja maitsetundlikkuse vähenemine
Ajukoore rakkude arvu vähenemine
Kuulmise nõrgenemine
Nägemise halvenemine
Kopsumahu vähenemine
Südamemahu vähenemine
Neerude uriinitootmisvõime vähenemine
Seedehäired
Lihasjõu vähenemine
Termoregulatsiooni häired

PALJU ÕNNE MULLE 19. ELUAASTA SAAVUTAMISE PUHUL!

Minu ümber on head inimesed! ©

Eliisakene kallis, kallis

tood mul õnne, päevas hallis

Kui olen kurb siis mõtlen Sinule

ning nägu lööb kohe naerule.

M. M

2010-11-21T12:29:00.003-06:00

2010-11-21T12:05:00.001-06:00

Lennart Meri:

"Vigadel on niisugune omadus, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene."

2010-10-28T08:01:00.000-05:00

Pole ammu näinud. Ma vist ei hakka rääkima, et vaheaja kiirelt mööduvad päevad on ülekohtused, sest tegelikult läheb kõik nagu reaktiivlennukil. Täna hommikul vedasin end matemaatika konsultatsiooni ja nüüd juba saadan neljapäeva reedele vastu.
Aga kui tihti te avastate, et järsku on nii palju muutunud? Mul tunne, et paat, millega seilan maailmamerel, kisub viltu. Võib-olla on see suund hea, võib-olla mitte. Võib-olla see peabki nii olema.

Sõitsin täna bussiga üle silla ja nägin taga istumas ühte poissi. Ma mäletan kui ta oli väike. Ta süda oli hea ja rõõm oli hinges. Ta hoolis ja perekond hoidis teda. Aga ma nägin kuidas see kõik kokku kukkus. Ma nägin kuidas kõik muutus. Ta perekond lagunes, ta kadus oma sõpradega. Ma ei teadnud temast pikka aega midagi. Kuulsin vaid kuidas ta sugulased kihasid, et hoidke eemale, temast on saanud pätt, varas ja narkomaan. Nüüd, kui nägin teda bussis, ta näos oli pettumus ja viha. Ta ei näinud mind, küllap oleks see kuueteistkümneaastane noormees minult vaid raha küsinud.
Mul on kahju temast.

Mitte miski ei saa olla koledam,
kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning
arusaamatuks. -A. Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"

Poliitikas on asju, mida räägitakse kohe, asju, mida räägitakse hiljem, ning asju, mida ei räägita kunagi.

2010-09-03T15:35:00.000-05:00

Tahtsin teile kirjutada, mis juhtus eile Tallinna Mustpeade Majas, kus viibisin ka mina, aga Postimees Online ning PHG õpilased jõudsid ette. LOE SIIT
Karikatuur: Urmas Nemvalts

Lühikeseks kommentaariks võin kirjutada, et ega see koolitus päris mööda külge alla ei jooksnudki, sest mõned suhtlemisnipid võis terava kuulmisega noor siiski kõrva taha panna. Aga pettunud olen minagi. Oleks siis võinud koolitada üldisemalt, mitte ainult IRL heaks. Oleks saanud korraliku suhtlemis- ning kaubanduskoolituse, poleks mul olnud midagi selle vastu, et "tasuks" viin läbi küsitluse, aga kui mulle on ette kirjutatud, et minu laused, mida kasutama peaksin, algavad "Tulen IRL'st"(miks ma ei võiks öelda lihtsalt, et olen küsitluse läbiviija?), siis tundub see ebaõige.

Austatud Eesti rahvas, mina juba tean seda propagandat, aga teie leiate alates 6. septembrist postkastist ning alates 9. septembrist uste taga räpast poliitikat, seda muide maksumaksja raha eest!

Mõtlemise koht:

President T. H. Ilves Eesti Vabariigi 91. aastapäeva kõnes: "Nendes riikides,
kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta."

Lugupidamine

Lucky Bastard

2010-08-21T15:54:00.000-05:00

Nii imelik oli Inglismaalt lahkuda. Sammy oli vannitamise ajal eriti mossis. Pärast muinasjuttu kallistas ja musitas mind 15 minutit jutti. Panin ta teki alla ja siis ta küsis, millal tagasi tulen. Ütlesin, et varsti. Siis küsis, et kas hommikul olen tagasi. Vastasin vaid, et enne tuleb issi koju ja siis tulen mina. See teda eriti rõõmsamaks ei teinud. Sam tegi oma väikesesse voodisse ruumi ja kutsus mind enda kaissu. Lebasin nukralt tema kõrval nii kaua kui ta magama jäi. Pärast seda saabusid Kath ja uus Elisa. Tegime viimased Pimm’sid ja õhtusöögi. Hiljem sõitsime Kathiga Slough’i, tema korterisse. Ärkasin viiest, sättisin end valmis ja juba oligi teekond lennujaama. Check-innis taheti minult kohvri eest lisaraha kasseerida, sest mu väike kotike oli üllatuslikud 30 KILOGRAMMI. Lendudele on lubatud kõige rohkem 20kg. Iga lisakilo maksab 11 eurot, ehk mu kohver oli väärt 1720 lisakrooni. Aga ega mina mingi tavaline tüdruk pole :D Viskasin oma pileti letti ja erandlikult on mulle lubatud 30kg. Check-inni tädi tegi vaid ülbet nägu ja pani mu pagasile oranži sildi „HEAVY“. Ma ei imesta, miks mu kohvritelt rattad alt lendavad.

Karina saatis sms: “Thinking of you so much today. Have a safe and trouble free journey. Text when you are united with your mum. Thank you for all that you’ve done for us. Love Kx“

Nii lihtne ongi ühest elust teise minna.

2010-08-18T17:14:00.000-05:00

Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ning rõõm tulevikule- nagu ütlevad
hiinlased.

Aeg on pakkida asjad ja minna koju. Rõõm ja kurbus ühteaegu. Hea on taas koju minna ja näha neid, keda pole olnud 3 kuud läheduses, kuid ma olen saanud suure kontakti oma kahe väikese poisiga. Iga hetk kui nad hoiavad minu lähedusse on lihtsalt nii super armas, et ma paneks aja seisma. Ma tõesti tunnen, et need kaks poissi hoolivad minust väga palju… nagu mina neistki.

Viimastel päevadel sain osaks superkangelaste elust Wychwood’is. Järjekordne linnake ära nähtud. Homme jään ööseks Stow’i, Kath’i korterisse. Ma arvan, et ma olen siin Inglismaal päris hästi läbi ajanud.

Täna, kolmapäeva õhtul, oli imeline minu ärasaatmispidu Tai restoranis. Homme õhtul saabub ka uus Au Pair Elisa Itaaliast.

Aga hetkel… minu viimane öö Granary Barnis. Istun oma voodis, laptop süles, ilmselt ma ei taju, et see minu viimane öö siin on. Mu tuba on hetkel kohutavalt segamini. Ma olen lihtsalt väga halb kohvri pakkija, ma armastan pakkimist sama palju kui koer kassi. Ma võin nädalavahetuseks pakkida oma kotikese kahe minutiga, aga kui me räägime pikemast ajast siis kohver lihtsalt võtab minult päevi, ausalt, PÄEVI! Arusaadav, et kui hakkad kodust kuskile kaugele minema siis pole kindel, mida kaasa võtta ja mida mitte, see võtab aega, aga minult võtab see tohutu aja ka siis, kui ma tean, et ma pean kõik asjad, mis mul siin Inglismaal on, kaasa võtma. Ei tohiks ju raske olla, kõik asjad lihtsalt kohvrisse… aga see lihtsalt pole mulle vist.

Oeh, tagasi mõeldes on aeg nii kiirelt läinud. Veider, üks peatükk mu 18-aastasest eluraamatust on jälle lõppenud. Ma paar päeva tagasi mõtlesin, et kirjutan väikese kokkuvõtte oma tervest suvest, aga mul hetkel ei jätku sõnu ega lauseid selle jaoks. Tallinnast paluti minult üks väikene lugu nende veebilehele tutvustamaks Au Pairi elu. Kirjutasin selle eile õhtul ja annan lingi, kui see avaldatud on. See ehk asendab minu blogi-kokkuvõtet.

Või siis ainult, resümeeks: Ma arvan, et ma tegin õigesti. Aitäh, Keidi, et mind aupairindusest teavitasid. Mul on muidugi natukene paha tunne, sest sina algatasid selle asja ja jäid Eestisse, kuid siiski aitäh! Ning aitäh kõikidele teistele kullatükkidele ja mu suurepärasele perekonnale- The Moretons!

Klaasikillud toovad õnne?

2010-08-15T18:12:00.000-05:00

Mu viimane nädalavahetus Inglismaal on möödas. Ja see möödus ikka lastega. Neljapäeval sõitsime Ford Farmi, olime seal kaks ööd. Laupäeval külastasime Jasper Fforde’i perekonda, et näha tema vastsündinut tütart ja tema naist, Karina sõbrannat (Külasta wikipediat, kui tunned huvi Jasper Fforde vastu). Öö veetsime Walesi lähedal Mary juures. Enne pimeduse saabumist käisime mingisugusel külasimmanil, kus Mary tegeles koertega.
Külaprallel oli mitmeid loose ja mänge. Nii mõnigi kõbisev 90-aastane oli hasardis raha tuulde loopimisega. Üks loos, kus tuli ära arvata mängukoera nimi saja nime hulgast, võttis ka Karina 5 arvamisvõimalust, ühe sain mina endale. Nii ma siis vaatasin koera ja seda inimest, kes on sellele koerale nime välja mõelnud. Panin oma nime kirja, et arvan, et selle koera nimi on Polly. Irooniline oli muidugi see, et tegelikult pärineb see kutsu ühest raamatust, mida ma lastele lugenud olen ja see koerake on tegelikult isane Spot, mitte emane Polly. Aga vaadates seda loosijat, siis oli peaaegu ta silmadesse kirjutatud, et ta paneks sellele koerale nimeks Polly.
Pärast simmanit läksime Mary majja. Tegime kella viie teed, kui hoovi sõitis auto. Autost välja astuval naisel oli mängukoer käes ja ütles, et Elliišha oli see, kes koera nime õigesti arvas. Juhhuuu, ma võitsin mängukoera. Aga tegelikult ma võtsin seda võitu kuidagi umbusklikult, sest ma tean, et pärast head tuleb midagi halba. See on minuga alati nii. Sajast nimest valin ma õige nime… see polnud loos, kus iga arvamine võidab… niisiis hakkasin ootama, kust see halb pauk nüüd tuleb.
Pühapäev, sõitsime Walesi. Üllatav oli see, et ma ei saanudki aru, kus lõppes Inglismaa ja kust algas Wales. Peale lammaste ja mägede ma suurt midagi ei näinud ka. Käisime Zandri ristimisel. Algul olime Suure Sam’i vanemate juurde. Siis mindi kirikusse. Mina ei läinud, sest otsustasin kergelt lisaraha teenida. Enne inimeste kirikust tagasi saabumist: 20 teetassi ja taldrikut lauale, pesin paar kaussi ära, panin paar veiniklaasi nõudepesumasinasse ja lauahõbe kuivama, see võttis minult umbes 30-40 minutit ja mulle maksti selle eest 10 naela (viimaste andmete järgi on naela kurss 19.0413). Aga mul oli õige aimdus oodata midagi halba. Ma lõhkusin kogemata ühe hoiustamise purgi kaane ära ja pahategija tunne on endiselt südames. Ootan vaid, et need klaaskillud õnne tooksid, mitte kellegi jalga ei satuks.
Tahaks, tahaks koju. Koduigatsus võtab võimust. Mu lapsed on nii toredad, aga ma olen väsinud sellest. Viimased päevad teotavad tulla rasked, sest James on läinud kuuks Mongooliasse ja pereemal on rohkem tegemist ning mul rohkem abistamist.

Näeme varsti Eestis!©

Let's rock!

2010-08-07T09:41:00.000-05:00

Minu nädal Atlandi ääres on möödas. See möödus linnulennul kooskõlas tööga. Ehitasime liivalosse, loopisime kive jõkke ja lugesime puu all võrkkiiges muinasjutte. Hingasime mereõhku ja mõni vanas eas tädi paugutas ka uksi. Üks päev sai veedetud seikluspargis, see oli üsna bullshit. Aga kõige parem oli surf.

Laupäeva hommikul oli esimene tund. Kui ma esimese laine kinni püüdsin, siis tundsin, et see on see õige! Ma olen veesuusatanud, parvetanud mägijõest alla, lohisenud mootorpaadil järgi ja niisama ujunud, aga see tunne, kuidas loodusejõud vuhab su üle maailmamere on lihtsalt parim. Ja kui teiseks tunniks sain juba jalad surfilauale püsti, siis… lihtsalt see hoog, see haare. See tunne ja taju, kui laine murdub selja taga… sõidad välja valgest veevahust ja oma nõrga triitsepsiga lükkad end jalgele. Isegi kui see hetk kestab paar sekundit, sest algajana ei saa oodata endalt lõputut lõbu, tundsin ka pärast surfilaualt vette prantsatades tüdrukuna, kellele on lind pihku lennanud. Ma tõesti olen vaimustuses! Lõunapausil tõmbasin rannas kerra nagu väike siidiuss kergeks uinakuks, sest ees ootas veel järgmised 3h surfilauaga mestis.

Igatahes ma nautisin kolme päeva, mil surfitunde võtsin, täiega! Teoorias olen tugev, laineid püüan ja püsti seisan ka. Püstiseismisega on nagu jalgrattasõiduga, suure hooga on see palju lihtsam, aga kui korra saad tasakaalu, siis saad ka teine kord. Roheliste lainetega ma veel ei oska, aga ma tahan kindlasti seda veel ja veel teha, sest avastasin just midagi, mis mulle tohutult meeldib. Järgmised päevad andis igalt poolt tunda, aga see valu oli märk sellest, et ma olin midagi head teinud. Wetsuit’i selga ajamine murdis küüsi ainult. Aga kui juba surfilaud käe all, siis Let’s rock! Kahjuks pole lisada sellest pilte, sest polnud kaldal funclubi.

Sooviks Pärnu randa lainemasinat, palun!

Nüüd olen endistviisi Granay Barn’is. Paar päeva tagasi põikasin Stratfordist, Shakespeari linnast läbi. Ei midagi erilist, aga vähemalt nähtud.

Tahaksin oma Eestimaa koju saada. Olen hetkel üsna väsinud. Põhimõtteliselt on mul 24/7 tunne tööl ja midagi ägedat siin oodata ka pole enam, va see, et järgmine nädalavahetus käin Walesist läbi vist. Püüan enne Eestisse tulekut ka Oxfordis ja Leamingtonis väikese shoppamise tiiru teha, sest siiani ma pole edukas olnud selles.

Ja mulle on ka juba asendaja leitud. Itaaliast, 22 aastane, ning ta nimeks on Elisa! Loodan, et pärast Elisat mäletatakse ka mind, Eliisat…

Postitan ka ühe väikese lõigu mu tööpäevast. Rohkem kui nädal tagasi oli Sammyl suur virisev tuju. Nii ta ütleski mulle: „You are naughty girl. I’m not your friend anymore, you cheeky monkey.” Läks oma tuppa rahunema, kui järsku kisendas, et tahab pissile. Ta oli nii krampis, et nuttis nurgas, et tahab pissile, aga minuga kaasa ei tulnud vetsu. Lõpuks viskas mul üsna üle ja tirisin ta nurgas välja ja jäigalt öeldes vedasin ta WC’sse. Tegi oma häda ära ja läks uuesti oma tuppa. Natukene hiljem oli ta maha rahunenud ja tuli minu juurde rõõmsal näol ja teatas, et tal on kaka püksis. Kuna tal oli naljakas nägu peas, siis ei võtnud minagi seda väga halva uudisena. Vahetasime riided ja istusime tema tuppa maha, vaatasime raamatuid. Ta ronis mulle sülle, kallistas ja lausus: „I love you“. Unustasime kõik, mis juhtus enne…

Näeme kahe nädala pärast Eestis!

Esimesel pildil on Zander, Karina õe, Susie, poeg. Teistel piltidel Freddie, viimasel ka Sam.

PS! Vabandan, et pikalt pole sissekannet teinud. Täna on neli inimest küsinud juba, miks midagi postitanud pole. Ma ei leinud Atlandi ääres aega, et blogi pidada. Aga siin see on.

Weekends are a bit like rainbows: they look good from a distance but disappear when you get up close to them.

2010-07-25T12:21:00.000-05:00

Kui tavaliselt peaks end pärast nädalavahetust puhanuna tundma, siis ma tunnen hullemini. Nädal ise hakkas lõppema hiinalikult. Kolmapäeval läks mu Inglismaa perekond kinno ja mina ning mu ülejäänud lapsehoidmismeeskond veetis õhtu tohutu hunniku sushiga.
Reede oli kõige negatiivsem päev üldse. Freddie sai herilaselt nõelata näppu. Terve maja oli paanikas, et ega tal allergiat pole. Tundus korras. Varsti hakkasime Sammyga kooki tegema. F istus oma toolis ja vaatas pealt nii kaua, kui ma avastasin, et ta on näost punane, silmad jooksevad vett ja näeb välja väga halb. Mu esimene arvamus oli, et ta oli kokku puutunud mõne munaga laua pealt ja nüüd suur allergia välja löönud (tal on halb muna allergia). Kuna F nägi välja väga halvas seisus, siis viidi ta haiglasse. Mu tunne polnud just parim... Algul sai ta nõelata kui minuga koos oli, nüüd näost paistes... Õnneks on ta praeguseks korras, sai mõned rohud herilase allergia vastu. Kõige lõpuks, kook mida ma siin esimest korda tegin, sai liiga palju kardemoni ja ei maitsenud üldse hästi.

Õhtu oli parem. Meil külalisi, kaasaarvatud BBC Earth fotograaf. Suurepärane hiina kokk Kath vaaritas tohutud mäed, nõudepesumasin andis ka selle peale otsad.

Hoolimata sellest, et mu laupäevad peaksid vabad olema, olin see laupäeval 100%liselt töötamas. Hommikul käisime poistega ujumas Chippi basseinis. Huumori tipp oli see, kui üks tädi pärast Jamesiga rääkimist tuli minu juurde ja hakkas latrama: „Teie abikaasa just rääkis, et …“ Ma ei kuulanud, mis ta edasi ütles, sest mul kiilus kinni sõnapaaril „Teie abikaasa“. C'mon naine, ta on minust peaaegu 20 aastat vanem! Mida Sa mõtled! Igatahes, ma ei lasknud tal lõpetada ja parandasin kohe, et ma olen lapsehoidja. Tobe naer aitab välja rumalatest vigadest…

Õhtul läksid vanemad pulma ja meie jäime poistega Jamesi vanemate majja. Freddie magas minuga samas toas, seega uni polnud just kõige magusam. Sain ta õigel ajal magama, aga pärast öist läbi une lutitamist ärkas ta kaks korda ülesse ja pidin end voodist tema voodi poole vedama ja oma kuldsete kätega ta maha rahustama, samal ajal kui mu head sõbrad on Bravos. Hommikul ärkas ta ülesse täpselt kell 5.50 Võtsin ta oma voodisse ja pannes oma käe mulle näole jäi F uuesti magama. Kuidagi poolenisti unes olin ka mina. Väga sügavalt ma magama ei jäänud, sest tahtsin kindel olla, et väikemees vahepeal voodist välja ei rooma, samuti ta hingas üsna valjult. Nii kahekesi üksteise kaisus vedasime kella poole kaheksani välja, siis tuli Karina ja võttis ta enda juurde rinnapiimale. Ma sain edasi magada, aga väsinud olen ikkagi. Nägin halba und ka L

Aga uuel nädalal uue hooga. Kolmapäeval või neljapäeval tuleb pikk sõit Devonisse. Juhuuu. Jääme sinna nädalaks. Nädalavahetusel ja teisipäeval võtan siis surfitunde.

Muideks, sain ka enda õige halvema jäätise elamuse- ingveri jäätis… ÖÄK. ÕUDNEEE!

Ning kindlalt võin öelda tänasel pühapäeva õhtul: "There aren't enough days in the weekend!"

Üks video teisele liiga ei tee ;-)

2010-07-21T13:17:00.000-05:00

Sattusin filmimise tuhinasse

"Kõik asjad kuuluvad sellele, kes oskab neist rõõmu tunda." - Gide

2010-07-20T18:17:00.000-05:00

Saate näha mu esimese monteerimise tulemust...

Rahvas nõuab tsirkust ja surfi!

2010-07-19T07:07:00.000-05:00

Inglismaa armastab mind veel 5 nädalat. Kaks järgnevat nädalat võiks mööduda täiskiirusega ja siis võiks aeg peatuda, sest prampapapaa… 31. juuliks on Eliisal broneeritud ning makstud esimene surfitund Devonis. Sel päeval saan tegelikult kohe kuus tundi tarku näpunäiteid.. eks näis, mis olekus sealt tagasi tulen ja mitme haiga rinda pistnud olen, aga praegu olen küll ärevil. Mitte, et ma nüüd suureks surfariks hakkaks, aga usun, et ükski oskus ja kogemus pole liiast. 2000.- eest saan 15h professionaalset õpet.

Nädalavahetus möödus mul aga peoliselt Karina sõbra Tim’i juures. Ma vist olen maininud ka neid. Tim ja Cat, Tim teeb filme. Järjekordselt ebanormaalselt suur 18. sajandi maja. Kuigi see maja oli jaotatud kolmeks või neljaks pereosaks, siis igatahes kui mina oma magamistuppa jõudsin, siis oli mul põhimõtteliselt kops koos.

Päris mitmeid peolisi olin juba eelnevalt näinud. Nii mitmedki hõiskasid mulle „Hello Eliisha“, mina samal ajal täiesti mustas augus nimedega.

Eelmine neljapäev käisin tsirkuses perega. Päris tasemel Old School hõnguline tsirkus oli.

Pärast seda nädalat hakkab Sammy’l vaheaeg. Hommikust õhtuni on mul iga päev kaks poissi siis… Tule taevas appi! Soovige mulle vastupidavust siis!

"Kui kaugel on paradiis? Lihtsalt tehke silmad lahti. Te olete juba paradiisis." - Shankar

2010-07-13T09:52:00.001-05:00

Reedest esmaspäevani olid siiani mu parimad päevad. Kõige tähtsam- tunne oli rahul!

Pärast spordipäeva hakkas meie pikk teekond Devonisse pihta. Olnud istunud kolm tundi autos, polnud mul ühtegi head lootust järel. Ma ei julgenud unistada sinisest merest magamistoa akna all, sest kartsin reaalsuses pettuda. See oleks mind sama kurvaks teinud kui seda on vanad mänguasjad pimedas toas, seega poolel teel olid mul üsna hallid mõtted. Kuid jõudnud sekundite kaugusele Karina vanemate koju kaks, ma tõesti nägin sinist merd ja valget maja selle kaldal. Ohh seda tunnet!
Öelnud tere vanematele ja viinud oma koti magamistuppa, suundusin kohe mere äärde. Selleks oli vaja mul kõndida umbes 150 m mööda mägist rada kooskõlas mägiojaga. Kui ma lõpuks seisin, jalad liivas, kergendav lainetriiv üle varvaste; kuuldes kogu seda mühinat, nähes lõputut sinist veevälja ja tundes niisket tuult nahal ning soolasevee lõhna ninas… Mu silmad läksid märjaks. Lihtsalt öeldes nutsin. Ma ei tea miks. Ma polnud kurb. Mul polnud valus. Lihtsalt oli hea tunne. Võib-olla oli see varjatud igatsus kodu järele. Või oli see lihtsalt siiras rõõm. Ma ei tea. Aga pisarad tulid tasapisi mööda mu põski. Ma tean, et see kõlab nagu tobe draama mõnest raamatu peatükist, aga ma olin tõesti liigutatud… või midagi taolist.

Tagasi majja minnes oli meil õhtusöök ja niisama sisse seadmine. Umbes 11 ajal õhtul taipasin, et ma ei saa magama minna ilma ujuma minemata. Läksime kõik koos. Uskumatult hea oli! Põlvini vees ja lainevall lööb üle pea. Arvatavasti see massiivsus ongi see, mis meid köidab selles lõputus veekogus.

Laupäeval tegime valmis piknikukorvi ja grilli ning kolisime päevaks võimalikult lähedale veepiirile. Enamuse ajast veetsin laineharjadel. Lained ja surfarid olid paremad kui arvata võis. Võimatu oli eemale hoida.

Hiljem läksin Samiga kalale, majast umbes 30m olevasse pisikesse jõekesse. Me küll üritasime, aga peale kivide ei osutunud me saagiks midagi. Õhtu lõppes kiire pubis käiguga.

Pühapäeval oli meil väike matk mägede tippudel vaatega ookeanile. Oli hetki, kus ma hoidsin hinge kinni ja mõtlesin, miks ma kõrgust kardan, samal ajal kui kolmeaastane vapralt ees kõnnib. Matkale järgnes mul üks supermõnus suplus ning pühapäeva õhtu sai lõpu otseloomulikult jalgpalliga. Mina ja James sõitsime Karina tädi juurde oma jalgpalliks vajaliku nänniga, teised polnud huvitatud.

Esmaspäeva hommik. Minu magamistoa aknast paistab läbi kardinate hommikupäike. Tegin voodi, pakkisin asjad. Elutoa suurtest akendest nägin, et ookean on täna sinisem kui enne. Tundus ideaalne seniks, kui taipasin, et olen tagasi tööpostil ja varsti olen tagasi keset maismaad. Sellegi poolest oli esmaspäevane merekümblus imeline.

Tagasi kodus, lohutan end sellega, et osa aja augustist veedan Devonis veel. Oma armsas paradiisis, valges majas ookeani kaldal. Maja on üsna privaatses kohas, ka 150m kaugusel olev rannajoon on privaatne. Ainult mina ja Atlandi Ookean! Surfareid võib näha umbes viis minutit eemal. Väga lähestikku on mõlemad rannad, neid eraldab lihtsalt üks metsik, kuid ületatav kalju. Maja ise on muideks aastakümneid vana, aga seda uuendatakse järjepidevalt. Maja terrassid, avarad aknad, valgustus, trepid ja kõik muu on lihtsalt suurepärane. Miski eelkirjeldatu poleks see õige, kui lähedal poleks Atlandi Ookeani! Ma arvan, et teist keegi enam ei kahtle, kui väga mulle meeldib rannajoon.

Ooeh... kuidas ma igatsen merd!

2010-07-08T16:51:00.000-05:00

Minu nädalad mööduvad siin häbitult kiiresti. Aga jess-jess-jess, see nädalavahetus kaob Atlandi OOKEANI ÄÄRES. Ma loodan, et seal saab olema minu väike super paradiis, sest praeguste plaanide järgi veedan seal vähemalt nädala augustist. Ilma peatusteta sõidame sinna 3,5h. Tuleb tore sõit kahe turvatooli ja kolme täiskasvanuga viiekohalises WV pikapis… Oooeeh, ma nii igatsen suurt, laia, lõputut veekogu. Homme ärkan tavapäraselt kell 8.00, väike pepupesu Freddiele ja siis Sammy spordipäev, kus millegi pärast pean ka mina olema ning siiiiiiiiiiiiiiiiiiiis… otse paradiisi!

Sain Mailt täna e-maili, kust ta teatab mulle, et tuleb septembris Au Pairiks Oxfordshire, kus olen ka mina. Ka pere rääkis mulle, et pärast mu minekut on neil vaja minu asendajat. Seega ma siin hakkasingi mõtlema, kuidas aeg lendab ja kuidas tegelikult pole mulle aktsepteeritav, et minu toas ja minu voodis hakkab keegi teine Granary Barn’is olema, samuti ei kujuta enam ette, kui ma ei näe enam oma kahte pisipoissi. Mu süda lendab viieks miljoniks tükiks, kui ma siit ära minema pean. Siit võib järeldada, et mulle meeldiks olla siin kauem kui 20. augustini. Eks me näe, mis edasi saab. Muideks isegi kakased mähkmed mööduvad nüüd juba valutult, vähemalt nii kauaks, kui jätkub piisavalt sooja vett. Ma täna tegin seda näiteks oma vabast ajast oma vabast tahtest.

Ma olen unustanud blogida, kuidas inglased siiani saavad kõhukrampe, kuuldes, kuidas eestlased klaase kokku lüües ei ütle CHEERS! vaid TERVISEKS! Siiani kõlab see Jamesile kui „Terrible Sex“(kohutav seks). Sama asi oli ka USAs, rikutus rebib meie tervitussõnast välja tähtedekompositsiooni „seks“ .

Oeh… kuidas ma igatsen merd...

London is a roost for every bird

2010-07-04T15:16:00.000-05:00

Olen tagasi Londoni nädalavahetusest. Ilmad olid mõnusad, metroo võrgustik on mul peas ning kõik sujus.

Ma pikalt ei jõua lobiseda, Londoni kolm päeva polnud need, kus ma end välja oleks puhanud, aga mainiks võib-olla selle, et ma olen nüüd abielus. Jah, ma tean, et ma olen üsna noor ja ei näe välja nagu abieluranda sõudnud naine, aga abielu on kõige lihtsam viis tunda end Londonis turvalisemalt.

Loodan, et mu ema südamerabandust ei saanud nüüd. Vale, et olen abielus, võtsin kasutusele laupäeval, kui see osutus kõige kiiremaks selgituseks, miks ma oma telefoninumbrit ei jaga mõnele lõunamaa olevusele, sest nemad lihtsat „EI“’d ei mõista. See nipp töötab!

London ja mu nädalavahetuse korter Notting Hill'is

Pühapäeva õhtul, pühkinud suurlinna tolmu ninast, ootasid mind uudised. Lastel on diarröa ja kõrge palavik. Karina onu suri pühapäeva hommikul ning James oli imelikus tujus. See hakkas mu hinge närima, justkui mina oleks see reetur, kes läks Londonisse siis, kui mind vaja oli.

Kuid tänase kauniks õhtuks on kõik stabiliseerunud. Välja arvatud minu väsimus, mis tahtis kisendama hakata, kui Sam täna lasteaeda ei läinud. Lõputult Starwars'i ja legosid...

Kui tunne on rohkem kui seitsmendas taevas...

2010-07-03T03:24:00.000-05:00

Eile, keset minu musta tööd, vaatasin oma kõiki nädalavahetuse plaane ja avastasin, et just see nädalavahetus Londoni suurlinna tulede keskel võib olla parim, sest see on ainuke nädalavahetus, kus ma reedest pühapäevani täiesti vaba olen. Nii ma tund aega enne rongile minekut ütlesingi Karinale, et ma sooviks nädalavahetuseks Londonisse minna. Karina suhtus sellesse väga hästi ja näitas vaid rohelist tuld. Loodan, et ta ka sisimas mõtles seda. Ta jäi poistega üksi, seepärast oleks ta võib-olla lootnud, et ma veedan nädalavahetuse temaga. James on see nädalalõpp Stag'il.
Paari telefonikõnega sain endale korteri Notting Hilli. Chadlingtoni ja Londonit eraldab 27 naela ja 50 penni. Londonisse jõudes käisin korterivõtmetel järgi ja suundusin oma kodinaid korterisse viima.
Nüüd on imeilus laupäeva hommik, istun keset Notting Hilli oma nädalavahetuse korteri kõrgel katuseterassil, lasen päikesel silitada oma selga, oman vaadet suurlinnale, joon tee asemel suure tassi kohvi ning hommikusöögiks ilutsevad maasikad.
Minu jaoks on see puhkus...

Kas sul on kodus plastikust prilllaud?

2010-06-29T06:49:00.001-05:00

Kena päikesepaistet!

Elan endiselt töist elu siin Inglismaal. Sam’ga olen päris suur sõps juba. See muidugi tähendab, et kaks last on mul pidevalt küljes tilpnemas. Mõlemad tahavad tähelepanu ning see omakorda ammendab minu jõu. Kuid nagu ma ükskord targalt tsiteerisin kedagi „kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks!“, siis usun sellesse siiani.

Paar korda on Sam mind üpris veidrasse olukorda pannud ja ma siiani ei tea, kuidas ma end välja vabandama peaksin. Kui Sammyl ja mingisugusel teisel kolme-nelja-aastasel oli lasteaias musi-intsident, siis peale mõtte, et „Vau, nad alustavad vara“, polnud midagi. Nüüd, kui Sam on mind omaks võtnud, siis ei pääsenud ka mina „emme ja issi“ ning „emme ja lapse“ mängimisest. Tavaliselt olen lõviema :D

Söötsin just Freddie lutipudelist piimaga ning käsil see kurikuulus mäng, kui Sam diivani patjade vahelt karjus „Mummy!“, sellele järgnes lause, et tahab ka piima. Küsisin, et kas tahab Freddie’le mõeldud piima (see on tehtud beebide piimapulbrist, mis peaks olema sarnane ema rinnapiimaga). Sam aga ütles, et see pole maitsev… sellele järgnes patsutus minu rinnale ning lause, et tahab piima minu boobsidest. Ma ei osanud sellele kolmeaastasele midagi tarka öelda. Ütlesin vaid, et see pole hea idee, endal šokeeritud naeratus peas. Ma arvan, et kui ma oleks talle ka midagi targalt vastanud, siis temalt oleks tulnud vastuseks pretend või miljon ’’miks’’’i. Ma oleks jäänud samasse olukorda… või hullemasse. Sinna see mäng jäi, selleks korraks.

Üks arst tegu mu töö keerulisemaks, määrates Freddiele uue unerežiimi. Ta magab päevas nüüd ainult ühe korra ja 1h, et öösel tal pikem uni oleks. Järjekordselt tähendab see mulle rohkem tööd ja suuremat jonni väsinud lapsega.

Minu viimased päevad on möödunud väga mitmekülgselt. Üks päev läksin alla korrusele ja avastasin elutoast kana! Meil oli uks lahti ja kellegi võõras kana oli sisse lipsanud. Lastele pakkus see rõõmu, mina isiklikult ei näinud midagi vaimustavat nähes kana heledal vaibal.

Laupäeval käisid meil külalised lõunal ja siis sain teada, et kui sul kodus on plastikust prilllaud, siis see näitab liigset kokkuhoidu. WTF??? Ma ei saa aru, mis vahe sellel on? Palju tähtsam on minu meelest see, milline on selle üldmulje, mitte see, kas su valge tagumiku all on plastik, puit või kummimadrats. Kuid igaühel omad mõtted...

Lõunale järgnes lastekontsert, kus loeti muusikaliselt ette üks muinasjutt, kus oli mulle üllatuseks kaks elevandi surma. Kui mulle oleks selline muinasjutt 15 aastat tagasi ette loetud, siis see oleks mõjunud mulle väga laastavalt.

Üks nägus mustkunstnik oli ka ning tema tsikibrikid pakkusid vau-momente ka täiskasvanutele.

Õhtu lõpetasime Ford Farmis ehtsa kvaliteetšampusega.

Pühapäeval ootas ees meid Kaamelite Festival, kus mu pere tutvustas reise Mongooliasse. Väljas oli umbes 33 kraadi sooja ja keset põldu väikese vihmavarjuga oli olla piin. Perekonna tuttav ja kaastööline Kath sai päikesepiste ja jalad teda enam ei kandnud. Nüüd on ta õnneks korras. Festival ise on igaaastane ning tavaliselt viibib seal umbes 300 inimest, siis see aasta oli seal max 60 inimest. Ülejäänud vaatasid arvatavasti jalgpalli. 4:1 on viinud andunud inglismaa fännid masendusse. Lipud enam ei lehvi ja raadiosaadete põhiteema on „Mis Inglismaal viga on?“

See nädalavahetus olen vaba ning ma pole veel otsustanud, mis ma selle nädalavahetusega peale hakkan. Londonisse tahaks uuesti mõni teine nädalavahetus minna. Charlburys on suur muusikafestival, mille päevapilet on 55 naela. Pole kindel, kas teed mind sinna viivad.

Kõigekõige rohkem ootan järgmist nädalavahetust. Plaanide järgi tuleb siis üks hea puhkus mere ääres!

Armsad suksid (loe sugulased) ning niisama anonüümsed järgnejad. Kirjutage mulle ka, kuidas teil Eestimaal elu on. Või kirjutage, millest te veel lugeda tahaksite. Või andke nõu, mis ma kindlasti ära peaks proovima. Või muud seesugust!

Minu pool võitu

2010-06-23T16:19:00.000-05:00

Tere, mu suhkruploomid, istun siin oma imeilusat õhtupoolikut ja jälgin poolenisti ka jalgpalli. Ilusat jaanipäeva Teile! Teist aastat jääb mul see üritus juba vahele, kurb-kurb-kurb olen L
Aga eilne päev sai tervenisti veedetud Oxfordis.

Ma lihtsalt kõndisin selle linna paar tänavat edasi-tagasi läbi ning võtsin päikest ühel suurel monumendil. Superlux päev oli, kui mitte arvestada, et mu jalataldadel on kõige suuremad villid maailmas. See on lihtsalt nõme, ükskõik mida ma kannaks või ei kannaks, ükskord villid ikka saan. Ma olen täna väga pettunud oma hõbedastes flipsflopsides. Soetasin endale Boots’ist mingisugused kallid aga spetsid plaastrid villide jaoks ja need tõesti toimivad! Ostan kindlasti Eestisse neid kaasa, sest vill on mul kerge tulema.
Aga Oxford sai alguse mõned tunnid pärast koitu. Hommikul natukene enne kella kümmet läksin rongi peale. Enne seda käisin Ghoticus aega parajaks tegemas. BriBri, Karina ema, oli ka seal ja luges mulle enne minekut sõnu peale, et ma võõrastega ei räägiks, sest ma olen kindlasti väga atraktiivne võõrastele. Maksin 5 naela ja sain selle veduriga sõita täpselt 11 minutit ning olingi juba Oxfordis. Viimati sõitsin rongiga Pärnust Tallinna, see oli siis, kui ma veel tähti ei tundnud, ehk väga ammu. Nüüd läksin juba Oxfordi ;)
Oxfordis liiklesin täiesti suvaliselt ja umbes, kus oli rohkem inimesi, seal olin ka mina. Kambavaim, kaaslased! Vahepeal polnud aimu ka, kus viibisin ning teadmine, kuhu poole jääb rongijaam oli minust kaugele maha jäänud, aga see ei heidutanud mind üldse. Oxfordis pikemalt täna ei peatu.
Koju tulles oli Freddie väga õnnelik mind nähes ja mul oli hea tunne, kui ta mind nähes rõõmus oli. Sain endale ka korraliku peavalu. Küsisin kaks valuvaigistit ja täpselt kell 20.30 olin voodis pikali kuni hommikuni.
Tänane päev olin tervenisti Ghoticus. Õnnestusin täna suurepäraselt, arvan ma. Freddiel oli hommikupoolikul pikk uni. See tähendas, et Mina, Päike ja Marie Claire olid minu päralt. Kuna meil on siin parimad ilmad, päike on kõrgel ilma pilvedeta ning tõsiasi, et ma ei armasta päikesekreemi, siis mu vasak õlg põles üleeile ära nagu rekkamehel läbi kabiiniakna. Täna ma otsustasin oma põlenud õlga kaitsta Freddie päikesekreem SPF 40’ga. Läbi 40 ei tule ükski päikesekiir!

Kui Freddie ärkas, siis mängisin temaga natukene, söötsin teda oma näppudega, sest ta eelistab neid rohkem, kui lusikat. Vannitasin kraanikausis ta tagumiku ja vahetasin mähkme, mängisin taas ja panin ta lõunauinakule.
Pärast Freddie ärkamist jõudis ka Sam ekskursioonilt tagasi. Mina ja poisid läksime jäätist ostma. Täna oli esimene kord, kui Sam oli nõus minuga kuskile minema ilma ema või isata.
Jäätised söödud ja tagasi Ghoticus olles käis Sam Jamesile pinda, kui me Inglismaa-Sloveenia mängu vaatasime. See tähendas, et mina pidin loobuma jalgpallist ning leidma Samile ja Freddiele tegevuse. Hakkasime joonistama ja saime väga hästi hakkama. Sami esimene joonistus meeldis mulle väga. Kleepisime lilli ja lehti ka sinna peale.
Varsti teatas Sam, et ta tahab kakale. Oh mu armas päev. Igatahes, võtsin Freddie puusale ja viisin Sami vetsu. Sam palus ukse sulguda ja lausus, et ütleb, kui lõpetanud. Umbes 10 minutit hiljem see lause kõlaski. Niisiis tuli mul tõtata Sammy tagumikku pühkima, mis oli taaskord mu esimene kord. Ühes käes Freddie ja teine käsi tegutsemas, sain asja tehtud. Kiitsin teda, et ta püksi ei teinud.
Õhtul mängisime Spidermanni ja Batmanni; siis võitlesime mõõkadega; tegime natukene jalgpalli ja siis tahtis Sam, et ma oleksin emalõvi ja tema on lõvibeebi. Nüüd tunnen, et lehed ja pool muruplatsist on mu roosa kleidikese vahel. Enne magama minekut lugesin talle ühe unejutu ja sain kaks head-ööd-musi ka.
Loodan, et pärast kolme nädalat minuga tutvumist Sam ei torise minuga enam. Ma tõesti loodan!

1. pildil olen "mina eile niisama", see näeb välja ajuvabalt punakaspruun kuna mu osavale valguse kasutusele. Tegelikult ma nii meeletult punapruunnahk pole. Aga see on seal illustreerimas meie kuuma päikest!
2. pildil on väike klõps maja seinast
3. pilt on ainuke, mis ma Oxfordis tänaval tegin
4. ja 5. pilt on Ghotic House, Karina vanemate üks kodudest Charlburys. Charlbury on 3 miili Chadlingtonist (seal elan mina).

Peekon ja munad ei ole need, mis võluksid mind Londonis

2010-06-20T16:59:00.000-05:00

Ilusat õhtut inimesed, kes must kaugel. Jõudsin just tagasi Londonist ning väsimus on mu ümber ehitanud paksu unepilve. Ma tegelikult ei teagi kust alustada… või mida öelda…

Laupäeva hommikul pakkisin oma asjad väikesesse kotti ja istusin autosse. Wolksvagen pikkapp, mis oli täis laotud jalgpalle ja beebitoitu, võttis ette teekonna Londonisse. Peatusime Notting Hill’is, kus asus meie armas väike korter, kuhu laadisime oma kaasa võetud asjad.

Hiljem läksime Karina ja Samiga ringi tuulama. Kõndisime läbi ühe pika tänava, kus toimus nö „laat“, meeletult palju rahvast oli seal. Tänav oli otsast otsani inimesi täis. Pärast jalutuskäiku tegi Karina mulle autoga kiire turistireisi läbi Londoni ja möödaminnes lasi mul oma silmaga üle mõõta kuulsad Londoni tunnusmärgid. Vahel hakkas Sam karjuma ja nutma, kui talle midagi ei meeldinud. See ei ole nutt, mis Sami suust tuleb, see on röökimine. Avastasin, et kui lapsed nutma hakkavad, siis ma lülitan end lihtsalt alateadlikult välja. Ma nagu ei kuulekski midagi. Paar korda olen end ehmatusega jälle sisse lülitanud ja mõelnud, et kuidas ma nii tuimaks jäin. Tavaliselt see juhtub siis, kui ma kella järgi otseselt tööpostil pole.

Sami meeleheaks käisime ka sauruseid vaatamas muuseumis. See oli üsna õudne, et nii suured elajad siin maailmas elanud on. Osad olid tõetruult liikuma ka pandud, ega ma eriti head nägu ei teinud.

Õhtul käisime Tai restoranis söömas ja lapsed jäid Jamesi hoole alla. Me Karinaga läksime öist Londonit uudistama. Hoolimata sellest, et mu riidevalik oli täiesti katastroof, hakkas mulle tohutult London meeldima. Aga, vaatamata juunikuune ja Londoni glämmile, pole kleit alati parim valik. Mul oli külmkülmkülm ja kahjuks ma ei pakkinud midagi soojemat endale kaasa ka. Olenemata külmast, ma tõsiselt nautisin Londoni suurt massi ja kihinat. ...Suurlinna tuled tüdrukule, kes tuleb kohast, mille populatsioon ei ulatu 45 000'denigi... see ei tähenda, et mulle Pärnu ei meeldiks. Ma armastan Pärnut oma rannajoonega!

Samuti meeldis mulle meie väike korter ilusas valges majas kolmandal korrusel katuseterrassiga. Kuigi seal oli ainult üks tuba, milles oli ühendatud köök, elutuba ja magamistuba, ning sellele kompaktsele ruumile lisandus eraldi väike vannituba, oli selle asukoht suurepärane. Seepärast ei heidutanud mind ka see, et me magasime kõik ühes toas ja pühapäeva hommik algas 6.58 koos Freddie ärkamisega.

Pühapäeval sõime kõik koos hommikust ja pakkisime asjad. Hommikul leppisin mina hommikuhelveste ja maasikatega, sest praemuna peekoniga pole see, mis minu ja Inglismaaga ühte käiks. Pärast hommikusööki läksime suurde Printsess Diana mälestuseks loodud lasteparki. See oli tõeliselt tegevuserohke ja mul oli kahju, et meie Eesti pargid nii kaugele pole jõudnud. Pärast parki oli juba aeg minna Karina vanaema 100. sünnipäevale, kuigi vanaema ise on surnud juba. Võib-olla see oli lihtsalt vabandus peo pidamiseks?! Toimus Lawson’ide suguoksa väike kokkutulek. Karina rääkis, et ta pole oma nõbusid päris kaua näinud ja osasid ei tunne äragi ning nende lapsi ei tea ammugi. Nii veider oli see ja mulle tuli kohe soe tunne oma suguvõsale mõeldes, kus ma tean oma tädide ja onu lapsi superhästi. Umbes tunnike olin Lawsonide seltsis ja siis seadsin sammud paariks tunniks Londoni Oxford Street’ile, et poed üle vaadata.

Pärast kõike seda sõitsime tagasi koju ilma Jamesita, kuna ta peab homme Londonis Mongoolia saatkonnas olema.

Sain eile juba kolmanda nädala palga ka ette, ehk olen teeninud 210 naela. Ma ei tea ainult palju mul oma kaotamiste, ebaõnnega ning kõrvarõnganõrkuse pärast küll alles on.

Homme on mul ees jälle pikk päev lastega Ghoticus. See mind väga ei rõõmusta, sest ma tunnen lastega end kodus paremini.

Teisipäeval saan võib-olla päeva vabaks, sellisel juhul sõidan Oxfordi.

Tänane õnnelause: Töö õpetab sulle, kuidas seda teha

2010-06-17T15:58:00.000-05:00

Nii daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud. Ma olen olnud Chadlington, The Granary Barn’i elanik vaid tagasihoidlikud päevad (ega ma tegelikult täpselt veel ei teagi, kus see kaardil asub ning hea orienteeruja pole, kuid siiski uhke teile seda öelda), kuid ma olen saanud päris suure inglise elu tunde.

Majade seintel, mis tavaliselt on kivist, ronivad lilled. Enamasti on need roosid, mis on väga lokkavad ning terve sein on kaetud suurte õitega. Üldist pilti on raske kirjeldada. Pildid on minu sõnadest võib-olla paremad.

Terrassidel on näha inimesi teed joomas. Just täpselt nii nagu ETV’s mõnes ilusas armastusromaanfilmis näha võib. Kujutage veel ette, kuidas ma Freddiega selle übercooli vankriga jalutan tänavatel Mul on küll tunne 100% Inglismaal.

Ilmad on kas super päikesepaistelised või vihmased.

Pere on mul siin väga rõõmsameelne ja tänav. Ükskõik mida keegi teeb, sellele teole käib tuhat tänu ette ja taha. Please and Thank-you and Sorry will be your best friends during your stay in England! Vahel on nende tänamiste pärast selline tobe tunne, eestlaste värk vist. Ma pole maininud veel, et pereema ja –isa juhivad firmat, mis teeb reise Mongooliasse. www.panoramicjourneys.com .

Vasakpoolne liiklus on košmaarne. Pole sellega veel harjunud, minu jaoks on see tõesti üks väga … barbaarne… asi. Kunagi võis see üllas olla, et saab parema käega vastutulijale lehvitada või üks sõda maha pidada, aga praegusel ajal sõida siin nagu teisel ilmakehal. Tänavad on siin väga kitsad ka, ma vahel imestan, et kuidas kaks autot üksteisest mööda saavad… kui aus olla, siis alati ei saagi, üks autodest peab lihtsalt kuskile laiemasse kohta seisma jääma. Ma üldse ei virise eesti teede kallal enam.

Minust nii palju, et väiksemaga on kõik siiani meisterlik. Tüütu on teda tassida ja kõristist kõristada, aga ta on vahva poiss. Kõik pampersid ununevad, kui ta väsinuna paneb oma pea mulle kaelale selle asemel, et karjuda või kui ta poeb sügavale mulle sülle, kui mõni vana tädi teda nunnutama tuleb. Ma usun, et mu parem puus on Freddie jaoks paraja tooli kuju võtnud.

Sam on täiesti mängust väljas. Igapäev läheb pigem hullemaks kui paremaks. Ma olen püüdnud olla nii hea, aga tema teeb nägusid mulle. Noormees tallab mu närvidel! Täna tulime loomaaiast tagasi, (Nägin kaelkirjakut esimest korda. Õu mai gaad, ta oli pikem kui kõikides telekates siiani ette kujutanud olen, hämmastav vaatepilt.) siis küsis ta, mis minu käes olevas purgis sees on. Vastasin, et kreem Freddie näo jaoks. Tema vastas mulle selle peale üsna kurja pilguga, et ma olen silly.. plaplapla.. ma ei eristanudki tema pobinast, kes ma siis kõik olen ja ütles, et see on hoopis mingisugune asi, mis pannakse kõrva. Ma ei viitsinudki temaga vaidlema hakata, mina oleks lolliks ikka jäänud. Hiljem küsis emalt ja temalt sai sama vastuse mis minult ning määris endale seda möksi näkku. Ma tahtsin talle nii väga kiusuga keelt näidata ja öelda, et mul oli õigus, aga ma teadsin, et see oleks asja ainult hullemaks teinud ning nagu agentuurist öeldi: „Need on ainult lapsed, Sina oled täiskasvanu.“

Kuid sekund sekund haaval, minut minuti järel, tund tunni otsa… ma olen olnud siin kaks nädalat! Midagi teistsugust, midagi uut ja vana. Midagi värskeltküpsenud minus: Hoolimata vaheajast ärkan ma hommikul vähemalt kella kaheksaks teadmisega, et täna pean kasutama rohkem neid kolme imelist sõna. Lisaks joon umbes 4 tassi teed päevas. Beebitoit riietel ja paraja tüki nämmutamine ning krevetid jogurtiga pole minu ja Freddie jaoks mingi uudis.

Kõik, kellel on lapsehoidja või Au Pair kodus ning tahate teda šokeerida, öelge, et teile meeldib kasutada riidest mähkmeid pampersite asemel ning kuna neid riidest mähkmeid tuleb pesta, siis kogu see looduslik lehkav väetis tuleb wc potti rookida, ükskõik mis olukorras see on. Pole oluline, et tavaliste 21. sajandi mähkmetega on Eliisa pisarateni öökimas.

Suurus loeb!

2010-06-16T08:32:00.000-05:00

Olen peaaegu õnnelikult üle elanud kõik need päevad. Väljaarvatud, et ma kaotasin oma kaamera mälukaardi ära ja umbes 100 superhead fotot läks kaduma. Lisaks pidin uue mälukaardi tellima, mis on umbes 600 krooni. Mul rahaga ei lähe üldse hästi siin. Tulles pidin uue kohvri ostma, siis taskust kukkus 5 naela välja ja nüüd see mälukaart ka.

Nädalavahetusel olin Jamesi vanemate juures Ford Farm’is. Ilmselgelt ei saa märkimata jätta toast, kus magasin. Kui kohale jõudsime siis ma ei hakanud üldse kokku lugemagi mitu korrust sellel majal on, tundus liiga keeruline. Majja sisse minnes oli veidi tunda vanade asjade lõhna. Maas oli punane vaip, kõrges laes laius kroonlühter ja suuri treppe võis näha kohe kaks. Karina saatis mind külalistetuppa, ma nägin king size voodit, mitmeid peegleid, laes rippus taaskord lühter ja ruumikust oli rohkem kui vaja. Lisaks sain veel kaheks päevaks oma vannitoa, kus oli kaks kraanikaussi ja vann kahele ning suure vaatega aken.

Ford Farmi lähedal elab ka Jamesi vend Simon, kes peab seal Bed & Breakfast’i www.wethelemanor.com Käisime seal sünnipäeval.

Laupäeva hommikul läksin koos Jamesi ema Janjo’ga Leamingtoni poodidesse, õigemini sain lihtsalt kiire ülevaate. Ülim tunne oli lastest eemal olla!

See nädalavahetus olen Londoni lainel!

7. juuni: Kui pükstes on rohkem kui vaja...

2010-06-16T08:11:00.000-05:00

Täna oli mu esimene pingelisem päev. Viisime üheksaks Sami lasteaeda ja ise läksin koos Freddiega Karina vanemate majja, mis on nende kontori lähedal. See maja on tohutu suur, esimene korrus on nagu kunstimuuseum. Karina isa on aedade fotograaf ja ema skulptor. Isa on normaalne, aga Karina ema on veidi nikastunud, heas mõttes J.

Juba täna sai mulle selgeks, kui tüütu on mitu tundi järjest Freddiega koos olla. Ta magab päeva jooksul kaks-kolm korda ja maksimaalselt pool tundi korraga. Kella ühest tuli Sam lasteaiast. Mulle ei meeldi see üldse, et Sam nii vara lasteaiast ära tuleb. Niisiis tuli mul mõlemat kantseldada. Sam ei ole väga sõber minuga, jooksis tihti isa juurde ja ei lasknud tal tööd teha. Ma tundsin end üsna kasutuna. Sam on üsna jonnakas ja targutaja ka. Tuleb tõdeda, et ma jään talle alla.

Lõpuks ma püüdsin anda endast parima ja suutsin teda meelitada minuga autodega mängima. Sain päris hästi hakkama, ühes käes oli Freddie jaoks kõristi ja teises mänguauto. Saime mängida umbes 10 minutit, kui avastasin mängumatilt sõna otseses mõttes hunnik sitta. Olgu tänatud nohu, et ma ei tunne ühtegi haisu ega lõhna. 3-aastane Sam ei pidanud vajalikuks oma probleem lahendada WC’s. ARGHHH. Enne olin just puhastanud Freddie tagumiku ja pannud talle kuiva mähkme. See oli mu esimene kord mähet vahetada. Natuke hiljem oli mul võimalus Sami si*t mängumatilt koristada, Sam ise läks Jamesi juurde ja James pesi ta puhtaks.

Kella neljaks oli mu lastest 100% kõrini, aga miski ei päästnud mind.

5. juuni Beer Festival

2010-06-15T17:38:00.000-05:00

Täna olid meil külas kaks pere, mõlemal jälle kaksikud. Ma pole oma elu jooksul näinud nii paljusid kaksikuid kui siin paari päevaga. Üks pereisadest, Tim äkki?, on filmide disainer (ma ei tea seda täpselt eesti keeles öelda), nt Alice Imedemaal ning Charle ja Šokolaadivabrik käivad tema kapsaaeda.

Üsna maja taga toimus meil Õlle Festival. Ei midagi suurt, aga palju bände esines seal, õlle valik oli lai ja sai vaadata Morris dance’i.

Endiselt on mul nohu ja ma ei tunne lõhna ega maitset. Lõhna mitte tundmine on päris hea beebide puhul. Kes teab, mis seal mähkmete sees olla võib. Täna õhtul sõime suuri molluskeid, kuna ma maitset ei tundnud, siis sain kiidelda, et jajaaa, need on väga head.

Peaminister pidi ka kuskil siin lähedal elama.

Reede, 4. juuni: Would you like a cup of tea??

2010-06-15T17:17:00.000-05:00

Alustuseks mainin, et väga veider on see, et ma ei tundnud kordagi reisi ajal ega Londonisse kohale jõudes ärevust, pinget, kartust vms. Pärnust minnes kuni siiani on väga tavaline ja hea tunne, nagu oleksin läinud vaid naabrite juurde ühele väikesele a cup of tea’le. Võib-olla pole aru andnud endale veel, et ma olen kolmeks kuuks Inglismaal ja kodutee ei ole sama, mis naabrite juurde minnes.

Karina and James, ema ja isa, tulid mulle lennujaama vastu. Mõlemalt sain tervituseks kolm musi. See oli väga armas. Hetkel olen vanematega väga rahul, nad mõlemad on väga my cup of tea. Siiani head ja südamlikult inimesed. Pereisa on eriti lahe, hea huumorisoonega.

Reede hommikul, 4. Juunil väga pikka und mul ei olnud, lapsed hakkasid häält tegema hommikul kell 7 juba. Arvatavasti sellel suvel mul pikki unenägusid ei tulegi.

Freddie, kes sai 9 kuuseks just, on päris hea poiss. Siiani sujub mul temaga kõige paremini, väga my cup of tea poiss. Sam oli täna väga vinguv. Vahepeal leppis minuga hästi, vahepeal ei suutnud ma midagi peale hakata, kui ta nutma hakkas. Tal on selline iga, kus ta küsib väga palju MIKSMIKSMIKS ja neile peab vastama, see on raske. Üsna ninatark on ta ka. Ma usun, et Sam hakkab mulle olema mõni päev päris suur peavalu.

Külalisi käib ka meil päris tihti. Kõik on väikeste lastega, paljudel on kaksikud.

Õhtul, kui poisid magasid ja James jäi lapsi vaatama, läksime Karinaga välja sööma. Mul on endiselt hull nohu ja maitsemeeled väga nõrgad, seega erilist maitseelamust ma sealt ei saanud. Aga seal oli üks süpervürtsikas kaste, mida isegi mu nüristunud maitsemeel tundis, see oli hea. Üldiselt oli väga my cup of tea õhtu, välja arvatud see, et ma kaotasin 5 naela taskust ära.

Ja nüüd selle cup of tea juurde. Põhjus miks ma nii palju siin korrutan, et cup of tea ja cup of tea, on selles et just nii palju ma ühe päeva jooksul teed jõingi. Welcome to England, would you a like cup of tea?

3. juuni Rännates üle maade ja veekogude. Raporteerin lennukis, teel Londonisse

2010-06-15T17:08:00.000-05:00

Hei! Minu teekond on õudne. Juba hommikul hakkas viltu vedama ja kiiva kiskuma jäigi. Kui Pärnust, kodust, tulema hakkasin, olin juba kolm korrust oma suure kohvriga alla roninud ja jalgadega õues, tuli mulle meelde, et ma ei võtnud päikeseprille ja tagi kaasa. Ilma päikeseprillideta ei tulnud minek kõne alla ka mitte. Ma ei pakkinud kohvrisse ühtegi lisapaari ka, sest ruumipuudus kimbutas igast nurgast. Suure kiirustamisega võisin endale lubada, et toon need ära.

Teiseks, sõites rahulikult Tallinna poole tuli mul Märjamaal meelde, et DVD’d ja raamatud, mis ma laste jaoks võtnud olin, unustasin pakkimata ja need jäid koju.

Kolmandaks, Oiiii, see oli eriti kirves. Jõudsin Tallinnasse, hakkasin sadamasse minema ja KOHVRI RATAS TULI ALT ÄRA! Ja tuligi täiesti alt ära, mu kohver oli ühe rattaga! Muidugi lisaks ei olnud ma veel teadlik, kus on Linnahalli sadam, kust ma pean laeva peale minema, et Helsinkisse jõuda. Ilmselgelt ma ei jõudnud ma kohvrit ka käes tassida ja nii ma lohistasin seda ühe rattaga kohvrit mööda asfalti päris mitu-mitusada meetrit. Sain palju tähelepanu, sest kujutage ette, mis häält teeb üks suur kohver, mille plastik lohiseb mööda maad!

Neljandaks, kui ma hakkasin Tallinna Bussijaamast linnaliinibussile minema, et umbkaudu sadama kanti saada, siis astudes oma üherattalise kohvriga linnaliinibussi tahtsin pileti komposteerida. Hakkasin oma rahakotti otsima, ja mis te arvate? Rahakotti ei olnud mul kotis! Miski sundis mind kohe vaatama bussiaknast välja ootepaviljoni pingile… ja seal mu sebramustriline rahakotike oligi. Mõistes, et ma olin oma kohvriga jamades jätnud rahakoti välja pingile, sulges bussijuht just uksed ja alustas sõitu. Õnneks buss oli väike ja rahvast vähe, kõva häälega bussi keskelt ütlesin bussijuhile: „Palun oodake, mu rahakott jäi maha“, buss peatus, tegi uksed lahti, ma lippasin oma rahakotile järele. Sain rahakoti kätte ja sisenesin uuesti bussi aitähi saatel. Ja lootus, et selles bussis oleks olnud reisisaatja, kes oleks aidanud mu kohvri sisse tõsta, oli liiga ilus. Nii palju sellest toredast ametist siis.

Viiendaks, sadamasse jõudes hakkas mu haigus mind kimbutama. Paar päeva tagasi saadud külmetus tegi enesetunde väga nõrgaks ja see kohvri lohistamine ei teinud asja kergemaks.

Kuuendaks, Soome jõudes oli enne lennukile minekut mul kindlasti vaja uus kohver osta ja ümberpakkimine teha, sest lohisemisega ribadeks kulunud kohver ei näinud küll välja, et ta võiks mulle veel meeldima hakata. Minu „õnneliku“ päeva jätkuks olid Helsinkisse jõudes suured ummikud. Õnneks need sain ületatud ja maandusin mingisuguses kaubanduskeskusesse. Kiirelt läbi käies leidsin endale sobivas suuruses kohvri, erilist valikuvõimalust polnud ning ostsin selle. Autoparklas tegin ümberpakkimise. Kaubamajast edasi sain juba kiirelt lennujaama.

Ega ma enam ei lootnudki, et lennujaamas kõik ilusasti läheb. Tark olin ka. Niisiis, seitsmendaks, mu lend lükati pool tundi edasi. Lisaks sain lennukis enda kõrvale istuma ühe suure meesbudisti .

Ma „ei jõua ära oodata“, mis Londonis juhtuma hakkab ja millega mind seal „üllatatakse“

Aga ma taha tänada oma maailma parimaid sõbrannasid- Ellis, kes saatis mu Pärnus bussile ning Juuli, kes võtab mind Soomes alati soojalt vastu.

2010-06-02T12:41:00.000-05:00

Kell on juba 9 õhtul, mul on ilge nohu ja selle asemel, et oma kohvri pakkimine lõpetada olen ma voodis ja kuulan muusikat. Pea on haigusest tuim. Ma ei kujuta ette kuidas ma jalad endale alla saan.

Kui lumehelves on oma mustri poolest täiuslik, kas sa ei arva, et sedasama võib öelda millegi nii võimsa kohta nagu on sinu elu?

2010-05-27T09:41:00.000-05:00

Nädala pärast olen juba Helsinkis Vantaa lennujaama poole teel, et minna lennukile ja sõida Londoni Heathrow'i. Tegelikult miski on minus, mis ei taha enam üldse minna. Jälle üks pikk suvi merede taga, mis jääb kaugele sellest, mis on aastatega kujunenud ilusaks, heaks ja armsaks. Aga ükskõik kui raske mul seal Inglismaal olema ka hakkab, tagasi tulles olen targem, kogenum ja võib-olla isegi osavam. See vist ongi see õpetaja Laguse bioloogia tunnis õpitu, mis käsitles Lamarck'i evolutsiooniteooriat, et igal organismil on sisemine soov täiuslikkusele. See oligi see, mis võttis ette tee Tallinnasse, et minna oma soovituskirjade, tervisetõendi, iseloomustuse, kirja endast ja tõendiga politseist vestlusele. Vestlus, mis soovis saada mu allkirja, et kõik mis ma räägin on tõsi ja ma olen valmis olema teistele usaldusväärne.
Meil võib olla ükskõik milline maailmanaba kuningas isaks, me silmavärv võib saada kümme punkti, me võime arvata, et elu on ilus, kuid tõsiasi on see, et kui ise ei püüa midagi teha, siis pole see kerge viis probleemidest hoiduda vaid lihtsalt nullpunkt.
Nii ma valisingi, et selle suve tuuled, 2010. aastal, viivad mind kahe jalaga tundmatusesse. Kolin kokku täiesti võõra perega, et hoida minule täiesti võõraid lapsi- 3-aastast Sam'i ja 8-kuust Freddie. Mul ei ole erilisi kogemusi väikeste lastega ja see on hirmutav. Nad on nii väikesed, et iga hetk, mis ma seal olen, olen mina see, kes vastutab nende väikeste hingede eest.
Siiski võtsin selle riski ning valisin selle pere, sest nad tundusid tegusad ja lubasid ka mind haarata oma nädalavahetuse plaanidesse. Just siin tuli mängu jälle tahan-saada-kõike-ja-maksimaalselt tunne ning eelistasin Moretoni perekonda Caplinite perekonnale. Kusjuures on Moretonidel terve suve nädalavahetuse plaanid tehtud, saatsid mulle nädalate süsteemi, et valiksin välja, millal tahan nendega ühineda ja millal teha mõne poodlemise nädalavahetuse Londonis või Oxfordis. Caplinite juures ma oleksin olnud iseenda peremees. Tegelenud koertega ära, toonud tüdruku koolist ja siis võinud teha iseenda marsruudi VWga. Aga ilmselt üksi või ainult selle 14-aastase tütarlapsega oleks see olnud üsna jama. Nii võtsingi vastu sama palga, aga rohkem töötunde ja vastutust... kõik selleks, et olla parem, targem, tublim, kogenum.

*Pildil on Moretonide uus kodu, millesse nad see nädal sisse kolisid.

Las kiidavad sind su teod, mitte keel.

2010-05-24T12:28:00.000-05:00

Kui Sa ei ole rahul teiste tegudega, siis ära lepi sellega. Võta ise midagi ette. Tee paremini. Pärast võrdle tulemusi. Saad kinnitust enda võimekuses või teiste professionaalsues.

---------------------------------------------------------

Varsti saate lugeda "Eliisa Suures Maailmas 2", kuid seniks vaadake Freddie't. Nagu Siim ütles, pärast teda ei taha ma arvatavasti veel 5+ aastat ühtegi last

2010-05-20T14:40:00.000-05:00

Ma ei ole sellest enne rääkinud, aga nüüd on õige aeg. Ma sõidan Inglismaale suveks! Au Pairiks. Nädal tagasi sain esimese pakkumise perelt. Pere elab 3km linnast väljas, neil on 8 ha maad, 5 koera ja kolm hobust. Pisikesed tibu-kanakesed pidid ka olema. Lisaks on neil 17-aastane poeg Iain ja 14-aastane tütar Antonia, kes vajab kooli-koju sõidutamist. Minu ülesanneteks seal peres, lisaks tüdruku sõidutamise, oleks koertega tegelemine ja koristamine. Ma just sain kõne pereemalt ja häälest oli tunda, et ta on heasüdamlik naisterahvas. Saaksin palju vabaaega ja perelapsed oleksid mulle rohkem sõprade eest. Tüdruk on pealegi suur fashion-girl, kellele meeldib shopata, niiet saaksin hea kaaslase ;D

Caplinite maja

Aga täna sain veel ühe pakkumise... Algul ankeeti lugedes mõtlesin, et ma ei nõustu sellega. Aga pärast telefonikõne ja paari e-maili muutus kõik. Rääkisin uue perega telefonis pool tundi (kõnele vastamise maksumus! Ootan huviga oma telefoniarvet, not). Valik oli väga raske, kuigi valida on täiesti kahe erineva pere vahel. Tegin selle otsuse siiski teise, uue pere kasuks. Mul pidi süda murduma, kui Caplini pereema mulle helistas pärast uut peret ja ma ütlesin talle, et ma valisin teise perekonna. Uuest perekonnas, nende majast, lastest ja tegemistest räägin juba mõni teine päev.

Oma päevast veel nii palju, et enne kui ma sain mitu kõnet Tallinnast ja Inglismaalt, siis ma tahtsin ka selle merevee ära proovida sel hooajal. Sain end küll suure sunniga märjaks, aga vesi oli tohutult külm. Peaegu et külmakrambi oleks saanud.

Kirjutan varsti.

2010-04-25T14:59:00.000-05:00

Igapäevaga üha enam ma taipan, kui eriline ja hea mu ema on. Jah, eks enamus lastest arvavad, et nende ema on parim, kuid siiski, ma ju näen, et minu ema saab sellega hakkama millega teised emad ei saa. Ta annab mulle rohkem, kui keegi teine tema asemel suudaks. Ta on on midagi, mida sõnadesse panna ei saa! Ta on minu emme!

"Suurimad saavutused tulenevad mitte sellest, et ei kukuta, vaid sellest, et pärast kukkumist tõustakse uuesti üles"- Jesss!

2010-04-23T14:29:00.000-05:00

Mitte see ülekantud tähenduses kukkumine ei olnud minul täna päevakorras, vaid just see reaalne kukkumine.

Kui see jama peale hakkas, siis teadsin, et täna ma pean oma litaka kätte saama. Läksin rullitama, kõigepealt suutsin koperdada teel Jaansonile meie suurepärastel laiduväärt teedel kivide otsa. Pääsesin õnnelikult. Siis tuli Jaansonil see kõige suurem laskumine, täna oli see mingisugustest torutöödest maha jäetud eriti s*tane. Suured sopamättad olid keset teed ja nii need laiutasid ühest tee äärest teise- ja siis tuli Eliisa. Mäest alla tulles sain paraja hoo ja siis tuli terve tee täis mulda, mättaid, parandusauke ja kepitajad: just need viiekümnendates tublid naised, kes tahavad oma tervise heaks midagi teha ja siis käivad värkes õhus keppimas. Kiitus neile muidugi. Igatahes, minu väikesed rattad rulluiskudel kaotasid tasakaalu ja siis oli üks tervisesportlane otse ees, pidurdada ma ju ei oska, sellest poleks olnud kasu ka antud hetkel. Te kõik tahaksite irvitada selle üle, et oleksin sõitnud sellele tublile tädile otsa, aga ei. Ma päästsin ennast sellega, et sõitsin muru peale ja taastasin oma tasakaalu, ilma kukkumata! Tagasi tulles jäi ikka mõnigi kivi rataste vahele, aga oh imet, rullid sain jalast nii, et mitte kordagi ei kukkunud.

Aga oma seikluse lõpetasin sellega, et panin mugavad ja kindlad tossud jalga ja läksin poodi. Tulin poest tagasi, tähtis nägu peas ja käes üks from pure apple juice, rahakott, võtmed ja telefon. Kõnnin mööda ilusat kõnniteed, mis on tõesti üks väga korralik kõnnitee ilma aukudeta ja konarusteta. Järksu, ups, jalad kadusid alt ära, olin ninali maas. Seal mu tänane kukkumine oligi. Nii vihale ajas, tossud on jalas, tee on korralik, kõik on hea ja ma kukun? Üks ebakorralik eramaja omanik oli endale puid hankinud ja jätnud paar toigast keset teed, mida mina muidugi ei märganud, ja minu eelaimdus tänasest kukkumisest saigi teoks. Õnneks tänav oli inimtühi, niiet ma ei pidanud punastama hakkama. Kui just keegi aknast ei kihistanud. Mu põlvel on nüüd nahk maas, taaskord enne suvehooaega. See roigas pani mind nii torisema, et oleks tahtnud neid roikatoikaid duubeldada ja terve selle maja aia täis laduda neid. Aga nüüd olen sellest üle saanud, ikka juhtub.

Tahaks soovida edu homsetele kirjandi kirjutajatele. Jagasin Liisule oma filosoofilisi mõtteid erinevate teemade kohta ja püüdsin muidu hea sõbranna olla. Edu Teile kullakallid!

"Relvade keskel vaikivad seadused," lausus Cicero. Nüüd on aeg mind kartma hakata, sest ma ei ole mingi papist kiisu.

2010-04-11T11:57:00.000-05:00

Saabusin metsast just. Ei, ma ei käinud seal tunniajalisel jalutuskäigul ja sinililli nuusutamas. Ma tegin mehetegusid! Osa Ülejõe 11ndikest ja Sütevaka noortest sõitsid õppusele laupäeva varahommikul. Kogunesime laupäeval, kui uni peaks olema kõige magusam, Pärnu Üksik-jalaväepataljoni. Saime suure rohelise matkaseljakoti, mis oli rohkem kui pool minu pikkusest. Sinna sisse visati meile selline tõeliselt soliidses eas, kerge ebameeldiva lõhnaga tumeroheline magamiskott. Lisaks saime plekist vidinad söögi soojendamiseks ja tegemiseks, kolmevärvilise taskulambi , sõjateemalised kilekad ja lebomati. Klammerdasin oma spordikoti seljakoti selga ja tuigerdades sain selle ka endale selga aetud. Meid kamandati kastiga veokitesse ja nagu kilud karbis sõitsime Pottsepa karjääri poole.

Kohale jõudes tutvustati natukene asja ja esimene grupp, kuhu kuulusin ka mina, sai kohe lasketiiru minna. Tegelikult sellepärast ma sinna Riigikaitse tundi läksingi, et saaksin tõelist püssi paugutada. Või see, tähendab RELVA. Eelnevalt olime saanud ka väikese kuiva väljaõppe, nüüd oli aeg praktikaks. Saime sellised suured klapid, et oma kuulmeteed katta, sest ega see õige pauk ikka vaikselt tule. Kui küsisin, et milliseid vigastusi see relv inimesele tekitab ja sain vastuseks, et rebib inimene naha ja liha kaheksasse ilmakaarde laiali, siis tekkis kõhe tunne ikka küll, et mis siis saab kui midagi valesti läheb. Aga mul läks üsna hästi, või noh, ma ise jäin enda tabamustega rahule. Tegin kolmes erinevas asendis kokku 40 lasku. Püstine asend oli kõige raskem, sest see tore püssikene kaalub minu mäletamismööda üle nelja kilo. Vot hoia seda siis suurt rauakolakat sirgelt otse enda ees. Pärast päästvat lasku saad laksu tagasilööki vastu õlga ka veel. Aga üldiselt mulle meeldis. Kaitseliidu mees arvas lausa, et mind peaks kartma, vot Sulle lopsu.

Pärastine relva kokku-lahti panek ning puhastamine mind nii väga ei huvitanud. Pärast seda läksime meditsiini ja siis hakkasime telke sättima. Telk oli ajahambast puretud ilma põhjata sõjatelk 12 inimesele. Jah me magasime sambla peal, õhuke lebomatt vaid külje all, samal ajal, kui suuremad lumehanged ilutsevad veel metsa all. Meil oli telgis ka väike ahi, mida vahetustega valvama pidime. Sain umbes paar-kolm tundi magama kui minu une lõpetas metsik randmevalu, minu kahetunnine relva käsitlus oli vist mõju avaldanud. Nii ma seal telgis, kõht kõveras või mõne Einstaini mõnesse ürgsesse kohta saates, vaakusin. Kell seitse oli äratus. Hommikuvõimlemine, telkide kokkupanek ja orienteeruma! Saime neiudega hakkama, aga hirmus väsitav oli. Eelmise päeva relvaõppus andis ikka õlgades tunda ja 8-10km kuskil metsas lume, sopa ja karujunnidega ei ole magamata olles just mee lakkumine.

Hoolimata metsaelust, pesematusest, mustadest küünealustest ja looduse kutseid rahuldades mullaaugu kohal kükitades, olen ma ühe huvitava kogemuse võrra rikka, lust!

Koju jõudes leotasin end vannis ja tegin suure pesu ning tundsin rõõmu meie mugavustest oma kraanist jooksva vee ja wc’ga.

See kahepäevane värske õhk mõjus mulle väga värskendavalt. Võib-olla on asi hoopis minu gerimaxi MULTI ENERGIA tablettides, mis ma vitamiinide ja ergutuse saamiseks võtma hakkasin, sest mind vist tabas eelmine nädal raske kevadväsimus.

Kahe päevaga sain oma näole väikese puna. Eestimaa päike paitas mind.

Laske ka end paitada!

Aprilllllllllll!

2010-04-01T13:44:00.000-05:00

Einoh tere tore, ma just avastasin, et ma olen uskunud terve aasta ühte aprillinalja. Reporteris räägiti eelmine aasta, et tulekustutid peavad olema nüüd sinised, sest inimesele võib tunduda punane tulekustuti kriisiolukorras ohtlikuna. Kuni tänaseni ma arvasin, et see nii ongi. Olen veel vaadanud tulekustuteid ja mõelnud, et huvitav, miks see sinine ei ole. Ja nüüd Eesti aprillinaljade edetabel ütleb, et see oli nali. Doubt. No tore, et ma aasta hiljem sellest aru sain.

Elu ilma pidudeta on nagu pikk teekond ilma vahepeatusteta. Seda ütles juba Demokritos 400 aastat eKr

2010-03-13T10:26:00.000-06:00

Ma olen lõppväsinud. Eile kui Jull ja Nännu koju jõudsid umbes üheteistkümne ajal, siis alustasime kohe oma õhtuga. Nancy jäi meie tegemistest eemale ja ei ühinenud meiega. Me Juuliga avasime algul veini. See sai üsna kiirelt otsa. Läksime kangele rõõmuveele üle. Sättisime kluppi. Kuna mu kokkupuuted vägijoogiga viimasel ajal on äärmiselt haruldased, siis võib ette kujutada, et märjuke küttis meid äärmiselt ülesse. Koksidest said pitsid ja jalg hakkas üha enam tatsama. Umbes ühest läksime kluppi. Mu elu esimene kord kui naistele ei olegi sissepääs tasuta, aga see selleks. Juulit ei lastud sisse. Läksime uuesti koju ja võtsime Jul’le Nancy doki. Pidu oli pöörane, rahvast oli palju.

Klubi lõpetasime neljast. Hommikul kümnest oli äratus, et väike pesu teha, toibuda ja linna minna. Eelnev päev annab siiani tunda. Eriti süveneda ei viitsinud poodidesse. Ostsin endale tagi 60 euroga. Arvatavasti tuleb see Eestisse ka müüki, aga midagi tahtsin siiski osta oma Soomes käiguga. Kuigi mul on üks taoline tagi juba, aga topelt ei kärise. Seekord on kapuutsiga.

Homme juba Eestisse tagasi L

Vot selline ongi see Juuli

Moi moi!

2010-03-12T14:39:00.000-06:00

Neljapäeva lõunal võtsin oma roosa kohvri ja laptopi ühes endaga ja sõitsin bussiga Tallinna. Tallinna bussijaamast lohistasin oma kohvrit edasi järgmisesse bussipeatusesse, et lõpuks jõuda sadamasse. Kaks ja pool tundi laevasõitu ja olin juba Helsinkis. Jul ja Juku tulid vastu mulle. Mehed on nii toredad siis, kui sul midagi rasket kaasas on. Juhan võttis abivalmilt minu kohvri ja liikusime ’’kodu’’ poole. Jul’ga läksid kohe naistejutud lahti ja Juku jäi seda muiates pealt kuulama. Õhtu jätkudes olin tohutult väsinud ja jäin pärast sõbralikku vastuvõttu magama. Hommikune avastamine, et ma olen jäänud voodisse täiesti üksi ning hommikudušši heli pani ka mind ärkama. Äratav pesu ja mocca latte. Võõras linn. Ülimõnus. Vastiku nohu suutsin korjata ainult kuskilt. Ostsin endale kolmepäevase 7eurose pileti, et saaksin busside ja metrooga vabalt tšillida. Lapsi lippu (ma ju näen kuidagi veel nagu 16 välja?).

Täna siirdusime poodlema. Elu on ebaõiglane. Ma ostsin ainult ühe pluusi. Ka selle maika-topi eest maksin 20 euri. Miks ma ei saa kunagi neid meeletuid sooduspakkumisi? Mitte kunagi. Isegi H&M ei rahuldanud minu ootusi ja soove.

Nüüd ootan aga Jul’i ja Nancyt ja mul on tunne, et täna ma varakult magama ei saa…

Homse peavaluni.

Tuba number 11

2010-02-28T17:07:00.000-06:00

On rahulik laupäeva õhtu. Tütarlaps istub suures majas tööl, täiesti üksi- vahepeal aknast välja vaadates ja kella silmitsedes ning justkui oodates. Väsimus ja mõte, et varsti tuleb vanade inimeste praznik sinna ja tööpäev venib 15 tunni pikkuseks on kurnav. Keegi tulebki, aga see ei ole see mida oodati. Umbes neljakümnendates mees, tätoveeritud, kahtlemata endine vang. Esitab tellimuse: 8cl viskit. Pärast arve esitamist ütleb, et tal raha ei ole, äkki saaks kuidagi öötööna tagasi maksta. Lisab: „Teen kõik mis ütled“ Tütarlaps proovib jääda neutraalseks ja esitab arve viisakalt uuesti. Mees maksab. Läheb ära. Teda külastab korra mingi naine. Mees läheb tütarlapse juurde tagasi:

„Ma annan sulle 500.- kui lased endale käe siis ümber panna, kui see naine uuesti tagasi tuleb“

„Ma ei soovi raha teistele haiget tegemise eest“

„Okei, 1000.-“

„Ei.“

Pärast kahte viskit

„Anna mulle oma telefoni number, ma võtan su peale pärast tööd“

„Ma olen hommikuni tööl ja ma ei pea vajalikuks ka oma telefoninumbri jagamist“

„Ma ei viitsi pikalt jamada, ANNA NUMBER“

Tütarlaps nägi mehe silmis juba kurjust, aga see ei pannud numbrit andma.

„Kuule tüdruk, vaata mulle otsa, sa ei tea kes ma olen vä“

väikene paus

„SA EI TEA KES MA OLEN, ET KEELDUD MINUST VÄ“

„Ei“

„NALJA TEED, SA EI TEA KES MA OLEN VÄ, NO VAATA MIND, RALLI JA MINA, NO LÖÖB PILDI ETTE?“

„Vabandage, aga ma ei tea teid“

„MA OLEN 35 AASTAT EESTI TIPP OLNUD JA SA EI TUNNE MIND???“

„Kahjuks teie nägu ei ütle mulle midagi“

„SA EI TEA KES MA OLEN VÄ?“

Tütarlapsel käib peast läbi sada mõtet, lehmalüpsja? Traktorist? Põllumees? Sea kasvataja? Ehitaja? Endine vang? Vägistaja?

„Ma kordan end juba mitmendat korda, et ma tõesti ei tea, kes te olete!“

„MIS MÕTTES, MA OLEN TIPPTEGIJA EESTIS!!! MU NIMI ON xxxxxxx, LÖÖ NETT LAHTI JA SA NÄED, KES MA OLEN! “

Tütarlapsele ei meeldinud mehe hoiak, ta lootis nii väga, et tuleb keegi kolmas, ohutuseks. Aga lootus jäi selleks õhtuks sinnapaika. Pärast mitmeid pakkumisi ja ebameeldivat dialoogi, õpetussõnu ja olen-maailma-parim-olekut suutis mehe üks naine, keda mees väitis olema naine, siis armuke, siis sõbranna ja siis õde, minema viia.

Tütarlaps teadis, et avalikul töökohal tuleb mitmete erinevate inimestega hakkama saada, seepärast jäi ta mehe suhtes ükskõikseks. Oli hoopis miski muu, mis teda mõtlema pani.

Eliisa jätkas nii kaua, kui pühapäeva õhtul lõi talle error ette.

"Naer on päike, mis hajutab talve inimese näolt." V. Hugo

2010-02-20T12:30:00.000-06:00

Mul on niiiiii hea tuju. Kohe hommikul oli selline vinksvonks hea olla. Võib-olla sellepärast, et ma sain täna päris pikalt magada. Seda pole tunda saanud juba paar kuud. Nimelt Eliisa jäi reede õhtul kell kümme magama. Ulme. Aga üheteistkümne tunni pärast oli jube hea ärgata ja tööle minna. Ma arvan, et ma täna olin kõige sõbralikum ja naeratavam klienditeenindaja üldse. Kuigi mulle hommikul öeldi, et suusavõistlused kestavad tund aega kauem ja mina ei saa õigeaegselt ära ja ma pidin libapulmadele minemata jätma. Aga siiski, mu tuju püsib ja silmad säravad peas. Kindlasti suutsin oma tuju ka teistele edasi anda, kui just mitte kõik ei läinud mu juurest heatujuliselt ära siis vähemalt püsikülalisele olin küll lohutuseks J Karl Popper oleks mulle selle eest võidu andnud, et ma ühe inimese õhtu päästsin!

Ikka veel on mõnus tuju.

2010-02-11T10:19:00.000-06:00

Meile tehti liiga seal. Meilt võeti punkte vähemaks ja anti raskemad küsimused. Mulli juht eelistas ilmselgelt teisi :(

Aga saime endale märkmiku, pastaka, helkuri ja väikeste laste vastase käepaela. Iga naeratus on põhjendatud.

Ilmselgelt oli meil ka kõige kõvem reklaamklipp. Tundub, et me oleme rohkem tegude inimesed ;D

2010-02-09T13:43:00.000-06:00

Haigused kimbutavad mind alati valedel hetkedel.

Kehale ja Hingele. Talvine spordipäev.

2010-02-04T06:58:00.000-06:00

*Minu ema* ütleb:

sa koolis polegi?

Eliisa. ütleb:

spordipäevalt tulin just

rääkisin ju

a sa homme linna tuled? võiks linna minna

poodidesse ma mõtlen ;D

*Minu ema* ütleb:

tulen kui lapsed soovivad

Eliisa. ütleb:

tuli shoppamise tuhin

külmavaresed on puudu pildilt ;D

*Minu ema* ütleb:

kas see on su klass

Eliisa. ütleb:

jah

*Minu ema* ütleb:

ma vaatan,et sa oled ema moodi sätid end poiste vahele

***
Sattusin emaga jutulainele ja siis tutvustasin talle veel oma klassivenda Rasmust läbi youtube video, et näidata, kui hästi ta laulab http://www.youtube.com/watch?v=JVH4LlygcAM

*Minu ema* ütleb:

päris kõvad kaaslased sul

ta on nagu Ottike

Eliisa. ütleb:

Sina ja su Otike :D

"Iseloom pole muud kui juhuste seaduspärasus. Juhus pole aga muud kui iseloomu väljendus."

2010-02-04T06:31:00.000-06:00

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Kuninganna Elizabethist tuletatud. Vanaema pakkus välja, aga ema arust oli see liiga vanainimese nimi ja tegi Elizabethist Eliisa. Kui ma ei oleks Eliisa, siis tõenäoliselt oleksin ma Andra. Aga ma olen jube õnnelik, et mu nimi just Eliisa on.
2. Millal viimati nutsid?
Sellist lahinal nutmist ma isegi ei mäleta, aga mingi paar nädalat tagasi läksid mul silmad märjaks siis kui ma järjest kõiki pisiasju valesti tegin. Viimane piisk karikasse ei olnud kaugel. Olin sel päeval natukene rohkem emotsioonilisem ka.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Kui ma tasa ja targu kirjutan, siis võin rahul olla, aga kiirustades on üks paras sodihunnik.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Puudub.

5. Kas sul on lapsi?
Ei.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Jah, endaga sõber olemine on üks tähtsamaid asju.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei, kuid tuleb ette. Tegelikult tahaksin hea olla. Mõnikord palub sõbranna mul tema eest sarkastiline olla, et oma elu põnevamaks teha. Huvitav eks.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei ole.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Benji-hüpet vast ei teeks, sest kardan oma jala pärast :D Äkki see nöör rebib küljest ära :D Aga lennukist tahan küll alla hüpata.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Need satuvad nii harva mu menüüsse, et ma ei oskagi öelda millised need kõige paremad või lemmikud on.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Ei. Kui just pole sellised jalatsid, mida ei saa jalast ära ilma, et need lahti ei seoks.

12. Kas pead end tugevaks?
Mõnikord olen kergesti mõjutatav. Füüsiliselt vähemalt mõtlen, et olen tugev :D Veepange tassimisega saan hakkama ja puid jõuan ka tuppa tuua. Kui vaja siis keeran kraanimutreid vms ka käega kinni kui see peaks vett läbi laskma.

13.Milline on su lemmikjäätis?
Rocky Road

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Kõike seda, mida inimene oma välimusega edasi annab. Kaasa arvatud hoiak ja pilk.

15. Roosa või punane?
Tavaliselt roosa. Kuid punased detailid on ka märkimisväärsed.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Iseloomu puudumine, valin kergema teekonna, kuigi tahaks raskemat läbida.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Oleneb olukorrast.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Kui asjadest rääkida siis ostsin ülikhuuli ja oma kõige kallima ripsmedušši, mida poemüüja oma lahke naeratusega mulle pähe määris.

20. Mida hetkel igatsed?
Kuuma randa.

21. Mida viimati sõid?
Apelsini.

21. Mida hetkel kuulad?
Klaas- Our own way

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Sinine.

23. Lemmiklõhn?
Meeste parfüüm rebib mind endiselt jalust. Armani Gio on lemmikute hulgas juba noorusaastatest, mingisugune Vercace oli kunagi ühel noormehel. Üks Calvin Kleini uus lõhn on ka super. Aajaaa Kaubamajakas seal Parfümeeria poes ostis kunagi Ksta mingi imeliku nimega lõhna, Sander või mis iganes see oli, aga ilgelt hea oli. Jne

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Tetsiga kell 12.07(-3min, mu kell on ees) Port Arturis

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Pole eriti telekast spordi vaataja.

26. Su juuksevärv?
Blond.

27. Su silmade värv?
Roheline.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Jah. Nägemise teravustamiseks.

29. Lemmiktoit?
Ema oskab mingit huvitavat grillitud forelli teha.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Üksi mulle ei meeldi õudusfilme vaadata, aga kuskil sõpradega kinos küll. Õnnelikke lõppe läheb ka mõnikord vaja.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Ei tule meelde.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Halli roheliste kirjadega.

33. Suvi või talv?
Suvi. Kuid lumine talv meeldib ka vahelduseks.

34. Kallistused või suudlused?
Kõik.

35. Lemmikmagustoit?
Puudub.

36. Mis raamatut hetkel loed?
Üks vahva sõber kinkis raamatu „Lapsesuu armastusest“. Eile õhtu lugesin läbi kõik huvitavad mõtteterad.

„Ma tahan parem lemmiklooma kui pruuti. Sest siis võib näiteks saada palju mune.“- Anne, 7a

„Pruudi saab Türgist. Sest nemad on nõus.“- Esra, 7a

37. Mida su hiirematt kujutab?
Ma ei kasuta hiirematti, kuid mul on kapi otsas minu ja Juuli pildiga hiirematt.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Meeleheitel Koduperenaised.

39. Lemmikheli?
Taaskord oleneb täiesti tujust. Ma olen üldse selline inimene, kellel ei ole kindlat lemmikut asja. Ma muudan oma meelt tihti ja tahan vaheldust.

40. Rolling Stones või The Beatles?
The Beatles vist, ei tule ühtegi Rollingi laulu meelde.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
USA. California mererannik.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ei oskagi öelda.

43. Kus sa sündisid?
Pärnus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei tea, kaks minutit pole olnud see aeg, mille jooksul mind katsetatud on.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Oleneb millisest tutvumisest me räägime. Tööl tahavad igasugused onud minuga sõbrad olla.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei oska nimetada.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Liisa.

48. Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ilmselt naine, aga kui peaksin mees olema, küll saaksin sellega ka hakkama.

49. Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Jääaeg 3st see Kitseke.

50. Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?

Täitsin Katrini soovi, teised käituge oma südametunnistuse järgi.

Juba väikeseid tütarlapsi ei peata isegi mitte loogika?

2010-02-01T14:51:00.000-06:00

Airiin Liisbet: "Kas Sind ei tüüta mõnikord hingamine ära?"

Kuidas tuleb üks kümneaastane sellise küsimuse peale ja küsib seda nii tõsiselt?

The Eskimos have 52 words for snow because it is so special to them; there ought to be as many for love!

2010-01-18T08:53:00.000-06:00

Sis' klõpsis pilte meie imelisest talvest.

There are no secrets to success. It is the result of preparation, hard work, and learning from failure.

2010-01-16T13:15:00.000-06:00

Kell on pool kümme ja ma olen peaaegu 12 tundi viibinud Jõulumäe Tervisespordikeskuses. Seitse neist ametliku töötajana, ülejäänud kohustustest või kohusetundest, täpselt ei teagi. Homme jälle. Lollakas väsimus on peal ja hoolimata laupäevast on pead kummitamas meeletul hulgas kooli jaoks kirjutamist. Eks ma kiman voodi poole nüüd ja silmagi pilgutamata jään magama.

Üks tädi Tallinnast rääkis mulle, et Jõulumäel on väga tasemel suusarajad, isegi Tallinnas ei ole nii häid, seega tasub siia talve nautima tulla küll! J Suusauudistest veel nii palju, et Otepää MK-etapil jõudsid meeste 15 km distantsil kolmandale kohale Jaak Mae ja teisele Andrus Veerpalu. Tore eks.

Suusatage ja kelgutage nii kaua kui masendunud eestlase suu ei maini ilma kohta veel „sitt suusailm“

Tsiteeritakse ainult võimekaid, sest tühja õhu pärast ei viitsiks ma isegi mitte copy-paste teha

2010-01-14T14:05:00.000-06:00

Väljavõte Tettermanni blogist, et anda märku, et mul ka päike paistab veel:

Oleme jõudnud aastasse 2010 ja kuupäevaks on 12. jaanuar. Rain on suutnud juba kaks päeva ilma hilinemiseta kooli jõuda (see juba on midagi). Päev oli mage 8 tundi oli, 4 nendest mängisin arvutiga ja kaks olid kekad, no kuhu see kõlbab?). Raadios ei tulnud ka midagi välja, lihtsalt nii väsinud. AAAAAAAAAAAAAAAga siis kui tulid aktiivsed Taifuuni (Kunagi ilmuv Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ajaleht) liikmed hakkas tuju juba vaikselt hoogu võtma. Mida seal istudes me arutasime seda võite lugeda juba kunagi selles ´´Taifuunist´´ või asjast aga märkimisväärne on see, et kui me proovisime hakata lahkuma siis oli juhuslikult välisuks kinni pandud. Seal me siis ootasime ja mõtlesime kui Eliisa läks vetsu ja seal oli juhuslikult aken mille kaudu otsustasime edukalt lahkuda. Edukalt siis niipalju, et väljas kohtusime nö valvuriga kes tuli naerusuil meie poole ja ütles kuldsed sõnad : ,,Kas see on viimane kord või kutsun politsei?´´ Ma muidugi läksin ligidamale talle ja selgitasin asja ja läksime rahulikult lahku. Pärast mõtlesime, et oleks ikka võinud öelda, et see on viimane kord :D. Siis läksime edasi steffi ja seal arvete saamise ajal kui konditsioneer täpselt meile peale puhus ja Siim oma raha lauapeale pani, küsis Ta ettekandjalt: ,,Kas see on minusüü kui see raha siis lauapeal ära lendab?´´ Nagu mis mõttes? :D:D:D Siim on üldse meil naljavana!

Kordamine on tarkuse ema- ei olnud seekord minu kirjutis, pilte lisasin ainult :)

Let it snow

2010-01-06T17:08:00.000-06:00